Monday, August 3, 2009

Ühe raamatu teekond


Sügist on suves ja elus.

Aga neil päevil tuletati mulle jälle meelde
seda imeliku saatusega raamatut.
Sest inimestel on hing ja elu,
aga raamatutelgi on oma saatus,
nii vähe sõltuv nende kirjutajast
või ükskõik kellest eraldi võttes.
Lihtsalt: sellel raamatul on läinud nii.


Ta on väga hästi paljunenud.
Päevalehe "Eesti loo" sarjas ilmus "Piiririigi"
21. või 22. väljaanne
(oleneb, kas mittetäielikku audioraamatut arvestada või mitte).


Eestis oli see siis neljas trükk:
1993, 1998, 2003 ja üleeile.


Aga Piiririik osutus suureks piirületajaks.






Euroopa.


Nendes maades on raamatute trükkimise kunst
väga vanade traditsioonidega. Ma alati imestan.


Gallimard'i "valge sari" on samas kujunduses
ilmunud vist juba kuuskümmend aastat.



Kauged maad: Ameerika, Türgi, Iisrael.
Google'i blogspot
tahab vist heebrea keelt lugeda,
aga ei suuda otsustada, mis pidi peaks,
ja keerab siis selle pildi,
tee mis tahad,
iga kord püsti.


Piirivalvuri töötõend,
õige nimega, nagu kord ja kohus.


Ida-Euroopa.


Druzhba Narodov, 12. 1997



Armsad Põhjamaad
olid tegelikult esimesed.



Aga kuigi selles sügisehõngus
on järeleandmist ja minekuvalmidust,
oli täna tegelikult veel päris ilus suvi.


Ja miks mitte õhtul verandal
ka seda väikest sündmust tähistada.

Sest jah, kui mõelda kõiki selle raamatu teekonna käänakuid,
ja sedagi,
et ta tõesti pöördus tagasi oma kirjutamiskohta
ja veel sellisel kujul,
mis mulle tähendas nii palju...




Eesti, soome, rootsi, norra, taani, itaalia, hispaania, saksa, hollandi, ungari, leedu, läti, vene, eesti, ameerika, eesti, türgi, heebrea, sloveeni, eesti. Prantsuse on rivist puudu.


Ja toomingad on tõesti juba küpsed.

9 comments:

  1. Rõõmustan koos autoriga!

    Läheb veel mõni nädal ja siis jõuab ta lõpuks ka minu riiulisse, kuller pakiga toob. Kuidagi on läinud nii, et olen siiani ilma jäänud.
    Aga ma mäletan selle raamatu lugemise tunnet maikuust 94. Üks kohutavamaid katsumusi mu elus seisis ees - Austrias Grazis tuli pidada ettekanne Eesti uuemast kirjandusest "nach der Wende".
    Paanika oli ja kohutav kiirus, aga asju tuli selgemaks mõelda ja lugeda. Kõike tarvilist ei saanud kättegi, aga Tode ja Bergi pani raamatukogutädi mulle sõbralikult kotti.
    Üürikeseks - sest see on ju lühike romaan - aeg lugemise käigus igatahes peatus ja ma mäletan ilusat hämmastust.
    Ettekande teksti kirjutasin rongis, see agoonia kestis kusagile poolde Poolasse...

    ReplyDelete
  2. nunnu! lahe oli see kui ütlesid et mõned raamatud paljunevad!

    ReplyDelete
  3. Oo, mina lugesin seda Tallinna parkides ja bussis ja olin pärast seda omale lemmikkirjaniku leidnud.

    ReplyDelete
  4. Sekundeerin ühe punapäise neiu ütlust ühel suveõhtul ühel Toomemäe nurga peal: "Põrgu, Hr.Tode raamatud on kurjast! Võtad saadana ilmsüütult kätte ja ennem ei saa ära panna, kui on läbi!".

    ReplyDelete
  5. Irw, et siis neljast trükist õnnestus mul lõpuks ühele pihta ka saada. :-D
    P.S. Oleks tore kui "Hind" ja "Raadio" sama jõudsalt paljuneksid :-)

    ReplyDelete
  6. "Hinda" leida jah, on praktiliselt võimatu, ka mitte bukinistist. Kohalikus raamatukoguski pole seda. Nii et "Hind" on hindamatu vist.
    Ometi on mul (petlik?) tunne, et vaja oleks...

    ReplyDelete
  7. Arvan, et mittetäielik kuulderaamat on teos omaette, kahju, et nii viletsalt paljunes :(

    ReplyDelete
  8. Nii tore tõesti, ja et kõigile teistele ka niiväga meeldib:) Mul on esimest trükis raamat olemas ja nüüd ostsin ühe veel, et igalühel ikka oma oleks... "Enne heinaaega ja hiljem" on ammu läbi müüdud, milla tuleb järgmine trükk? Aga sinu blogi on üks tõeliselt nauditav rännake teise aega ja ruumi! Tänan!

    ReplyDelete
  9. Frontera vein ja Piiririik - hea kobbinatsioon! Ega juhus!
    Mu naine ei julgenud seda kommentaari jätta, kui eile koos Su blogi vaatasime. Ütles, et kardab luuletajaid rohkem kui poliitikuid:)
    Mina ei karda, sest noh, olen kah Järvamaa poiss.
    Ootan juba huviga, kuni see raamatupakk minuni jõuab ja saan üle lugeda.

    ReplyDelete

Followers