Neljas päev kirikuvahis. Väljas ikka vihm ja tuul.

Arvatakse, et paljud nendest piltidest, mis on vasegravüüride järgi tehtud koopiad vanade Madalmaade meistrite töödest, kinkisid sellele kirikule päästetud merehädalised. Tänuks Jumalale ja Reigi rahvale lasid nad maalida ja raamida need kallid pildid. Aga selle pildi uhke raam läks kaotsi, kui pilt Tallinnas käis näitusel.

Aga kui mõnikord juunikuus tuli põhjast väga vali tuul ja väljas kallas külma vihma, ja õhtuks polnud ilm ikka paremaks läinud, siis tegid nad vanasse reheahju tule ja panid lambi toas põlema ja lugesid selle valgel raamatust, mis alati seisis kummuti peal, teineteisele muinasjuttu "Sõber".

Aga kes see sõber seal jutus on , sellest ei ütle ma rohkem, kui et ta on üks väike hall vanamees.

Maria Stella Petronella

Registrid.

Ajaloolane Helgi Põllu jutustab lugu Maria Stella Petronella v. Ungern-Sternbergist, sündinud Chiapini, kes olevat tegelikult hoopiski Prantsusmaa kuninga tütar ja nõnda võib seal ilusate lilledega aias, millest ma üleeile pilti tegin ja kus magab Gustav, magada ka Prantsusmaa kuninga tõeline järeltulija, tütrepoeg, Gustavi vennapoeg, Ungern-Sternberg siis temagi. Ja kiriku torni otsas, nii nagu ka Ungern-Sternbergide vapil, on muide liiliaõis, samuti kui Prantsusmaa kuningatel. Eks ole, kõik need lood. Aga Maria Stella Petronella on maetud hoopiski Pariisi, kuhu ta läks oma õigusi nõudma. Aga ei saanud midagi.

Kolmas päev kirikuvahis.

Ja siin on siis täna mu vahipost ja töökoht. Sest mujale polnud siin kuskil arvutit panna. Aga see orelikaas on väga mugav paik. Üldse siin on väga mugav. Hea töökoht, peab ütlema.

Ja see soomlane, kes sisse tuli, küsis, kas ma mängin. Ma ütlesin, et arvuti mängib. Sest sealt tuleb tasakesi Masaaki Suzuki oma klavessiiniga, Bachi Prantsuse süidid. Ja need sobivad siia hästi, sest see on selge ja pehme kõlaga kirik, ilma suure kajata. Sest tema kumer puust lagi on nagu mõne pilli kõlakaas.

Aga toas olen ma sellepärast, et ilm on täna vihmane ja vilu. Ja siin on ka õieti nii hea ja rahulik.

Käinud ogi seni ainult kaks meest, teine oli mu ema kodukandist. Rääkis viru keelt. Vana mees oli ja ostis katekismuse. Ta oli sellest lapsena lugema õppinud.

Aga see on veel eile õhtul, kui vihma ei sadanud, ainult tuul puhus ja ma käisin Kõpus surnuaias oma begooniaid istutamas. Aga tõesti, kas pole nii, et inimeste meelespidamine on nii vähe asja Jumala meelespidamise kõrval, sest mis on kõik need kenasti ülestehtud hauad selle maa kõrval, kus pole enam nime ega märki?


Ja need on leerilapsed, kas pole. Sest nad seisavad Kõpu kabeli altari ees. Aga see kabel põles maha juba Saksa ajal. Välgust. Seal on alusmüür ainult alles rohu sees.

Ja need kõige ilusamad ootavad veel eeskojas oma järge.

Aga väljas on nemad kõik. Nagu taevas, eks ole.

Teine päev vahipostil. Tuulisem. Jahedam.

Õpetaja räägib, lapsed kuulavad.

Aga jah, eks ole.

Lähen vahipostilt vähekeseks ära, et otsida, kas leian sealt tagant otsast üles, keda ma ammust ajast tean...

Klaara Amilde Piheli

Ja ta on tõesti nii kenasti seal võsa sees.

Sest tema hing oli Issandale meele pärast, sellepärast saatis tema ta tigeduse eest rutuste ära.

st

Kirikuvahis

Neil päevil sündis, et ma lasin ennast kirikuvahti määrata. Esmaspäevast neljapäevani ja vahikord kestab keskpäevast kuni kella viieni õhtul. See on, et sa teed ukse lahti ja vaatad, kas kedagi tuleb. Eile käisid kahed inimesed. Aga see oli ka esimene päev, kui kirikuuksed lahti seisid. Sest nii on see seni, kuni suvi saab läbi ja külmad tuuled puhuma hakkavad. Siis pannakse uksed uuesti kevadeni kinni ja tehakse lahti ainult nädala seitsmenda päeval. Või esimesel õigemini.

Kirik on päris külm alles talvest. Aga väljas õitseb sirel. Neid on seal ümber väga palju ja nad on tänavu väga suures õies.

Nii ta on. Kõik on alati valmis säetud.

Ja kõik on kirjas.

Ja valgus peab seal oma vahikorda, olgu päev mis tahes.

Aga ega sellel kirikuvahil midagi teha ei ole. Võib uidata surnuaias ja lugeda vanu kirju... Aga jah. Eks ole tõsi!

Ja natuke vähem vanu. Kevad on tõesti möödas. Kõik need pühad niisamuti.

Ja siis saab lesida kiriku ees puu all ja taevasse vahtida. Lehed kahisevad.

Aga kiriku ust tuleb ka hoolega silmas pidada. Valve on valve.

Ja selja taga on aed, kus õitsevad äraunustamind lilled.

Sest seal magab Gustav, kes tüdines ära elust inimesene. Aga tema mälsetuseks ehitas tema isa selle kiriku.

Varem käidi sinna sellest uksest. See oli veel vene ajal.

Saared lähevad saare külmades tuultes lehte alles siis, kui sirel läheb õide.

Ja õide ta läinud on.

Aga vahimehe päev on pikk.

Ja koju saab ta alles õhtuks. Kuigi see ei ole tema kodu. Aga eks me kõik oleme, nagu kästud on, võõrad ja majaslised siin maa peal. Nii et koju ikka. Lahkete inimeste majja.

Ja kui lähed alla randa, siis luidetel puhub mahe tuul ja õhtuvalgus teeb kõik selliseks.




Aga nüüd tuleb juba järgmine päev. See on, täna. Uus vahikord on ees ja hommikul tuleb kodunt välja minna.

Ja tee ääres peab oma vahti tema. Või vaatab niisama. Et mis asi see seal läheb. Ei saa kohe mitte arugi.

Nojah, ja siis on jälle sirelid. Jahe tuul täna, aga nad lõhnavad selles ikka. Sest see on nende aeg.

Värav.

Tuul.

Esimese püha õhtu. Teise hommik.

Õhtuvarjud. Nemad kaks.

Ja mina üks.

Luiterohi.

Mingid linnud.

Ja ühed teised linnud.

Näed, ja iga kivike...

See oli ükskord üks sinine köis.

Kui vaatad, siis on seal igasugu ilusaid asju.

Aga päike tõesti nüüd veereb. Aga ta muudkui veereb ja veereb.

Aga seal sõidavad suured laevad. See on nende mootorite tume müdin,

mida põhjatuul kaldale kannab.

Laev on silmapiiril. Paistab küll

Ja see kroon oli tema pealt tõesti, ainult et elus oli ta heledam ja värvilisem.

Eks ole, nemad seal üleval näevad veel tervet päikest.

Aga tema valvas juba ammu. Poolest päevast.

Aga see on hommikuvalgus. Teise püha hommik.

.