Hommik, -18

Öö pole veel päriselt läinud, päev tulnud.

Aknast paistab: kitsed alles põllul.

Ühtede tulek...

...ja kohtumine teistega.
Alles kui õue läksin, lahkusid kõik.

Partide lenduminek.

Allika auramine ja härmatis.

Tuttav põõsas.

Päev puude taga. Pargis.

Ja päris päeva tõus puude tagant, kodu juures, üle põllu.
Ta on nüüd kõige kaugemal metsa taga,

keset metsa. Oma talvepesas.

Varsti hakkab jälle vasakule nihkuma.
Varsti.

Tõusnud.

Ja paistab tuppa.

Suur Buddha, väike Buddha, tolm riiulil, sõnaraamat.

Ja hüljes aknal.

Selle hülge kinkis mulle Hiiumaal Helgi Põllo

ja selle oli teinud tema 80-aastane isa.

Kulmud ja vuntsid on osalt hobusejõhvist,

osalt tamiilist.

Nii need vanad Hiiumaa mehed neid hülgeid voolisid,

mälu järgi.

Üks oli meil Paradiisis kapi peal, Eduardi tehtud.

Raamatus on piltki.

Päike!

Nii kaua aega, vist küll terve kuu,

pole enam seda näinud:

terve päev päikest.

Isegi kui see päev lõpeb nii vara...

Sest ta ei lõppenudki täna nii vara.

Taevas kumas veel kaua.

Ja kiiresti läks külmemaks:
Praegu, õhtul -16

Enne loojangut.
Lumi. Õhetus.
Kõik oleks nagu natuke uus.
Isegi need vanad tähed
seal üleval, praegu, öösel.

Luutsinapäeval Hiiumaal, Paradiisi paigus

Paradiisi Mäepeal pärast teejoomist.

Hämardus. Siis läks jälle valgemaks,

nagu hakkaks päike välja tulema.

Aga hakkas hoopis sadama laia valget lund.

Nii me sealt lahkusimegi.

Reigi.

Enne lugemist.

Andruse fotod.
Rohkem pilte sellest reisist
pani ta üles
paradiisiradadel.blogspot.com

Vana post ja vana känd

Vägev on see hämarus selles detsembris.

Ta on ja on ja on.

Millal ma nägin viimanti päikest?

Peab siit päevikust järele vaatama.

Oli see kaks nädalat tagasi, raba peal, korraks,

pilvede vahelt?

Ja täna hommikul oli pool taevast päris selge.

Aga mitt päikese pool.

Aga siiski oli valgem.

Ja niisugune oli selle päeva valgus,

hommikupooliku valgus, aknast.

Aga see on üks vana post Kabeliaia väravas.

Ja see on üks vana känd tema kõrval.

Lihtsalt üks vana känd.

Detsembrikeskpäev

Selline ta oli, päeva kõige valgem hetk.

Justkui isegi päike oleks nagu hakanud välja tulema,

seal allika taga, see veidi kollakas kuma.

Aga ei tulnud.

Ainult vaikne lumesadu jäi üle

ja hämarus justkui taandus

umbes tunniks.

Või kes seda enam teab,
me ei mäletagi enam, kuidas oli, kui oli valge.

Aga natuke lund, natuke valgem,

tunnike keset päeva, hea on seegi.

Detsember teeb meid nii vähenõudlikuks.

Ja ise ta on väga püsiv seekord.

Juba mitmendat päeva, see poolsula, poolkülmunud

tasasus.

Valkjam

Hommikuhämarus oli täna veidi teist karva.

Mitte päris hallikashall, vaid valkjam.

Natuke lund oli tulnud.

Mõtlesin minna välja pilti tegema,

aga ei tabanud seda momenti, kui veidi valgemaks läks.

Võib-olla ei läinudki.

Muld ja lumi.

Kuld ja vask.

Paide kiriku uus torn.

Kui seda, kael õieli, vahtisin,

astus mu juurde üks rõõmsa näoga vanamees:

No kas pole ilus! See uus vaskplekk. Lust näha!

Ja kiitis veel Pekkaniska kraanat, mis muna ja risti üles tõstis.

Torn olevat 48 meetrit, aga kraana võivat tõsta üle saja.

On ikka tehnika tänapäeval!

Noogutas ja astus häirimatul sammul edasi videvikku.

Aga seal üleval oli elugi.

Munk tornis?

Töömees siiski tellinguid lammutamas.

Torn üleni.

Ja see?

Metssigade ülekäigurada?

Tee sisse jäänud kitsarööpmelise liiprid

annavad nii endast märku.

Talve tulles.

Retk detsembrisse

Veed detsembris:

väike Tarvasjõgi on kallastest jälle väljas,

vahutab üle tee.

See oleks juba nagu detsembri norm:

suurvesi.

Kaks vana kuuske detsembris,

Mõnuvere küla mahajäetud talu

põllu serval.

Ja midagi jää- või lumesarnast rabamättal.

See oli üllatus. Külma justkui polnudki.

Aga raba süda on juba nii jahtunud.

Kogu maa on jahtunud, ootab lund.

Rabarohtla. Detsembris.

Ja jääkirmetis laukalgi: peegel, mis enam ei näita.

Peegel, mis näitab veel.

Rabad on pimedal ajal

just nagu sisemaa meri.

Halli taevast hallil veel,

ikkagi natuke valgem.

Ja vete liikumist tuules:

ikkagi natuke elu.

Ja natuke värve ka,

kui neid kuskil enam ei ole.

Ja väga kummalisi musti peegeldusi.

Järv.

Tegelikult on pildistamiseks

juba lihtsalt liiga pime.
Fotograafia on valgusega kirjutamine,

aga kui valgust enam õieti pole, jääb kiri tuhm.

Männi värvid detsembris.

Veidi hämarad ja võltsid,

aga midagi ikka.

Kohe saavadki need paar tundi

seda poolvalgust otsa.

Nigulapäeva külalised Esna mõisas

Külaline nr. 1,

(sest kes siis St. Nicolause päeval,

kui Santa Claus isiklikult.)

Ja tema kõige suurem fänn.

Sest juba kolmandat aastat peavad Esna mõisas
oma jõulupuud vahetusõpilased koos vastuvõtuperedega.
See aasta olid kõige kaugema Taist ja Brasiiliast.

Ja Nigulapäeva külaline seegi. Lumi.
Tsipake lund.
Välguga tehtud pilt,
sest juba 0li hämar,
kui ta üldse valgeks läkski.
Ei pannud tähele.
Ja külaliste käimine
sellisel hämaral ajal
on tegelikult väga armas.

Paradiis

Pessoa tuli välja

Fernando, Alvaro...

Kuldne selg,

klassika kuldne valgus...

Kui Pessoa on juba klassika?

On või?

Enne viimaseid kontserte: In Spe Esnas

Erkki

Riho

Erkki

Proov