Allikajõgi talvel

Inimeste pesapaigad...

ja inimeste loomade heinad talvel.

Ja mahajäetud heinamaade ilu.
Väga kerge lumega.


Iga talv on millestki eriline.
Esimene talv Esnas, viis aastat tagasi,
mäletan, oli aina härmatanud.
See oli tihti paks härmatis, nagu jääst lehed ja liblikad
kõrtel. Oli vaikne ja külm. Härmatas.
Sel talvel on see kerge lumi, mis aina langeb,
ka päikesega. Ei mäleta sellist.

Aga see külmahalo päikese ümber
vist kuulutab muutust.

Muutus või mitte, allikas voolab ikka.

Vee värvid.

Ja lume.

Ja valguse ja varju värvid.

Ja kuuskede tumedus.

Päike käib ju nii madalalt.

Sellele heinmaale vaatab ta alles millalgi

kevadepoole.

Jah, ja see allikajõgi.

Peegeldus.

See on Võlingi oja.

Ta algab siitsamast väikesest allikast

ja kohe paisub suureks.

Allikaid on nii palju.

See rohekas laik peegelduses

on allikalehter.

Ja jälle see päev kaldub

nii ruttu õhtusse.

Lund langeb puudelt vette,

ja peegelduses see kukub taevasse.

Loojangu ajal udu.

Korraks läheb hästi külmaks.

Siis pilve. Hakkab jälle

lund puistama.

Madisel. Lumes.

...mull põle ühtigi vaja.

ja ärge keelge neid mitte...

Varjud Madisel.

Ja nende täht.

Lume kergus.

Põdrakanep. Vist.

Pakasepäevade kollane taevas.

Vanal heinamaal.

Võsas.

Sooservas.

Rabas. Kaseke magab.

Karu ka.

Ja päike vajub ruttu.

Värvid muutuvad.

Järvel.

Alati koos.

Elab üksi.

Väike loom keset raba.

Tema käimised.

Ja suur loom, kes tuli üle raba

ja läheb tuldud teed tagasi.

Annab sumbata!

Sest õhtu tuleb ja kirdetuul, kuigi tasane,

on päris kibe.

Ja oh seda õhetust!

Arktiline savann.

Õhtu õhtupuu okstel.

Ja õhtu (kell veerand neli) rabasaarel teed keetes.

Kui joodud sai, oligi loojas.

Tuligi, 2010, tasaselt, sätendades.

2009. aasta viimase päeva päike.

Sest päike oli.

Eks ole,

kõik see pime aeg, november,

pool detsembrit, kui oli juba tunne,

et kas su oma nägemine

ei olehämaraks jäänud -

kus see nüüd on?

Valguses meelest läinud.

See on Jaani tehtud Maarja sauna aken.

2009 tehtud.

Ja sel aasta viimasel, täiskuu, kuuvarjutuse,
pakase ja aina allasätendava lume õhtul
sai seal mõnuga leilitatud.

Välja higistatud see aasta.

Kui see oleks võimalik.

Aga see uusaastaöö isegi

polnud ju päris võimalik.

Kes oleks sellist uskunud.

Rohkem muinasjutt kui öö.

Nii väga tasane.

Südaöö paugudki

kadusid sellesse

sätendavasse vatti.

Ja kuu,

kuu oli kõige kõrgemal.

Uusaasta hommiku puu.

Ja uusaasta hommiku tee.

Ja uusaasaastapäeva kirik.

Valgus ja tema vari.

Jeesuse nimepäev 01.01. 2010.

Koeru ja Müüsleri vahel.
Lume tasane libisemine mööda väljade lund.

Külad, uusaastapäeval,

kedagi suurt ei liigu.

Ohakad.

Tammed.

Kabelirada.

Päikene paistab peale

ja sisse

ja vajub ja jälle kõik õhetab.

Selline päev see oli

01.01.10

Puhas ja külm, otse allikast.