Kevad verandal ja metsas ja jõel

Päike ja bordoo.

Siive ja Silja.

Vana parkett ja kass Kriimu verandal.

Laupäeva õhtul

päikese käes enne seansi algust:

"Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides".

Paremalt neljas rezhissöör Marianne Kõrver.

Pühapäev. Taevas ja vesi.

Päike ja jõgi.

Õis ja tema vari.

Sinine ja kollane ja pruun.

Ongi talv läbi.

Sügavused ja kõrgused

Need pildid keeras Blogger ise püsti.

Ei saanud aru!

Ja tegelikult ju ükskõik ka, mispidi.

Nagunii on tagurpidi.

Taevad ja veed ja puud.

Jalad maas, pea taevas,

silmad vetel.

Ja kask allikal.

Ja vesi, mis on kiire ja sügav ja selge.

Teda muudkui tuleb!

Nagu lindegi, hanede parvi,

mis õhtuti katavad maa.

Veevool üle vana purde

Suur vesi, veel suurem

Tee Põltsamaa jõe ääres Endla raba pool.

Vesi voolab metsast jõkke.

Pühapäeval sai siit veel saapaga kõndida,

tagapool oleks kummikut vaja läinud.

Täna oli seal juba üle kummikusääre.

Veed alles kogunevad.

Terve mets oleks seal nagu jõeks saanud.

Tundub uskumatu,

et see kõik, mis seal voolab,

peab veel Pedjasse ja Emajõkke ära mahtuma

ja Tartu linna vahelt läbi voolama.

Teel.
Taluasemel.

Uks kolkakülas.

Lepaurvad ja päike, mis õhtul lõpuks välja tuli

Lepaurvad.

Loodetuul.

Lumi ja lage

Oijah! metsas ikka veel on seda lund natuke.

Eriti raudteetammil Järva-Jaani pool.

Üks ärganud karu, väiksemat sorti

oli ka seal kõndinud millalgi.

Aga väljad on juba vabad.

Mine!

Tuul pöördus põhja ja oli vilu,

ilm udune.

Teine püha: soe tuul

Liblikaid õhus,

sipelgad pesa peal sagimas,

paitav päike ja soe tuul.

Ainult metsaalune lumi

õhkab teinekord külma näkku.

Ja jõgi on luha peal.

Ja keerleb ja pöörleb ja sätendab.

Ja suliseb sealt ja vuliseb sealt

ja siis lööb kusagil lupsu!

Väikese Tarvasjõe suurel peol

keset tuuliseid metsi,

inimeste teadmata.

Kus on luht, kus mets, kus jõgi?

Tasased punased käärud,

sätendavad pöörised.

Jänijõgi, tee, mis tast üle viis.

Nüüd viib alt.

Ja see vana maja.
Iga aastaga vanem.
Aga ikka seal, kuulamas jõge ja metsa,
kuigi kedagi pole kuulamas.

Päike ja palgid. Vana siid.

Ja natuke vana lund.

Roos? Rabarber.

Ja veelkord jõgi seal all.

Ja veelkord. Päike vajub.

Hoburästas vilistab teisel kaldal.

Meie läheme uuesti läbi jõe, koju tagasi.

Pühapäev vete peal

Terve vaikne laupäev

sadas vaikselt vihma

ja vaikne udu hõljus viimse lume kohal

väljadel.

Ja vaikse ja udusena tuli ka paasaöö.

Haneparved lendasid üle, Peetri kiriku kell lõi,

raamat oli laual lahti tehtud:

Surm, kus on sinu astel?

Sest veed on tõusnud kõrgele

ja põllud on nagu järved, luigedki peal.

Ja metsad imetlevad ennast
oma punasest peeglist.
Jõgi on metsa all.

Ja jõgi on pajude taga.

Ja jõe vood on suured ja keeriselised.

See on Põltsamaa jõgi

pärast Räägu kanaliga ühinemist.

Ülesvoolu rohkem ei saanud,

sest jõeäärne tee oli vee all.

Aga see on vana Tapiku kolkamõisa veranda.

Elupuu.

Kool on välja kolinud.

Poodi enam pole, postkontorit pole.

Ainult raamatukogu veel üle tee,

moonakamaja ühes otsas. Tapiku.

Aga täna õhtul

sõime Esna õhtuverandal esimest korda sel kevadel

õhtust. Metskurvits lendas üle,

ja hanesid suurte rinnetena. Kevad on.

Suur reede II: vihm

Vihm, lumi, maa, aur.
Vesi.

Kirik.

Ristid.

Suur reede: udu

Eilne soe päev ja öine vihm

viisid uskumatult palju lund.

Juba saab otseteed läbi pargi.

Aga udu on täna hommikul visa ja paks.

Kuigi seal kuskil on päike.

Ja mis selles udus on,

peale valguselubaduse:

lindude hääled. salajane elu.

Materiaalsuse illusioon.

Suure neljapäeva hommikul

Apelsinikarva aprillipäikese tõus.

Kell on veerand kaheksa, suveaja järgi.
Ja seesama veidi hiljem allikal.
Sealsamas laulmaas: käblik, punarind,
üks ühel, teine teisel pool jõge.
Ja praegu keksib mitu punarinda siin akna taga
elupuu all! Metsvindi paar,
uurivad talvest maha jäänud ja välja sulanud
tihaste sihvkakesti. Ehk on mõni seemneke hulgas?
Aga tõesti, see lindude tulek
on tänavu kuidagi väga jõugline.
Kui tulevad, siis kohe suure kambaga.