Õhtust õhtuni

Eile läks päike küll kuldsena ristikheina sisse looja,

ja kaste langes rohulatvadele,

aga täna sai ikkagi verandal vihmavarjus istuda,

sest suur pilv tõusis ja me jõudsime veel vaevalt

oma heinakesed suurema vihma eest kokku tõmmata

ja kinni katta.

Sest siis algas sadu.

Välgujuga lõi silmi pimestades otse allikasse

ja sealsamas kärgatas.

Ja siis jäi sadu üle ja päike tuli välja, nagu ta ikka tuleb,

kui on suvi.

Ja siis tuli jälle õhtu.

Imelik, et need nii pikad päevad

on ometi lühikesed ka. Ja pilvine õhtu

on täna harjumaltult hämar.

Õhtupoolik. Tõrvalill. Allikas ja pilv.

Õhtupoolik verandal. Palavaks läheb.

Tahad minna alla niidule,
kus maa sügavas rohus on niiske ja jahe.

Sest see vesi, mis mis voolab välja siit maa seest

ja ööd ja päevad silla alt läbi jookseb suurte jõgede poole,

on alati külm.

Ja veest tulles

võib siis minna jälle üle tuule käes läikiva heinamaa,

kus õitseb tõrvalill, sest on tema aeg.

Ja kui läheb juba jahedamaks, võtta ratas

ja sõita sinna taganurga põldude vahele,

kus pole kunagi kedagi.

Ja isegi üks pilv kerkib üles ja kuskile langeb vihm,

aga mitte siia.

Aastad

Viimaste päevade hea lugemine verandal.

Kirjutasin temast ka Varraku raamatublogisse blog.varrak.ee.

Kuidas ma aknast jänest pildistasin

Zoopaparazzo Metsa Tüütuse

esimesed sammud.

Jänes akna taga aias.

Ta oli tegelikult alguses otse akna all ja vaatas mind

oma suure musta silmaga.

Ja mul oli fotokas käes.

Aga ma laadisin parajasti pilte arvutisse

ja ei taibanud kohe juhet lihtsalt välja tõmmata.

Ja tegelikult ma viitsi eriti loomi ja linde taga ajada.

Kui tahavad endast pilti saada,

tulgu ise fotograafi-onu juurde.

Ja see oli pealegi vana tuttav Jänes,

talvel sõi suvel istutatud Suislepa nii ära,

et ainult valge tüügas jäi järgi.

Ja eks ta nüüd mõelnud natuke seda salatipeenart vaadata.

Ikka parem kui harilik rohi.

Aga pilditegemise tuju tal täna ei olnud. Teine kord.

Helkivad ööpilved

Jaa, nagu taeva valgusest veel vähe oleks.

Kella poole ühe paiku, tund enne tõelist keskööd.

Vaade müürirõdult üle põllu.
Päike sätib ennast mõne tunni pärast tõusma
paremalt selle kuivanud kuuse tagant,
mis kasvab veskivaremete juures
ja kus otsas oli ronga pesa.
Aga see kukkus kevadel ühe suure tuulega alla.
Aga ronk on tark lind, juba eelmisel kevadel
oli ta lähedale kuivanud haava otsa uue pesa teinud.
Aga päike tõuseb minu jaoks südasuvel ikka
Rongapesa tagant.

Peoleo

On õhtu verandal ja peoleo hõigub allika pool kõrgel latvades.

Ta oleks nagu tulnud koos soojusega, soojamaa lind.

Aga ma tahtsin veel rääkida neist roosidest.

Tulime Järva-Jaanist ujumast

ja see lagunenud maja on seal künka harjal

nii puude sisse mattunud,

et teda näeb ainult talvel.

Praegu nägi ainult roosipõõsast keset metsistunud õue.

Ta on tõesti suur ja õitseb seal kaskede kohinas

mitte kellelegi.

Ja ta on nagu mõni taevane kuninganna,

üleni valgust täis.

Purjed ja roos

Ja hommik ongi, nagu ma soovisin:

värske kirdetuulega,

mis kõik öise tossuvingu ära meredele kannab.

Aga merede õhk sellest ei muutu, sest see on nii suur.

Ja hernel aias on ka purjed värsket tuult ja päikest täis.

Aga Järvamaa talude juures ja talude asemetel

õitseb nüüd igal pool see roos.

Sest roosipõõsas ja elupuu, need pidid olema.

Sest siis oli nagu sakstel mõisas. Ilus.

Ja kui ta õitseb, on suvi.

Lendavad

Kui ma emale ja isale lõuna ajal helistasin, et häid pühi soovida,

siis isa (88) noomis mind, et ma heina niidan.

Tema noores põlves oli võidupühal ikka püha peetud ja p0lnud tööd tehtud.

Ma võtsin õppust ja ülejäänud päeva losutasime mõisa tagumisel verandal

pehmetes kolhoosiaegsetes tugitoolides.

Seal oli tegelikult päris vaheldusrikas,

sest kogu aega lendas midagi üle.

Pilved muidugi, mis tõid jahutust,

sest õhtupoole on see veranda otse päikese käes,

aga ka NATO lennukid, kahekesi, vist koju tagasi,

ja siis üks väike lennuk, mis käis mitu korda, ei tea, kas filmisid

jaanilaupäevast Eestimaad või mis nad seal tegid,

ja siis vastu õhtut tulid reisilennukid oma tavalisel ajal,

ja taevas oli juba täiesti selge ja sinna jäi nende katkendlikke jooni.

Aga liblikaid lendas ka

ja üks ei tahtnudki enam Andruse varbalt lendu minna.

Ja siis ma käisin raiesmikul saunavihtu tegemas.
Seal polnud kedagi, ainult lehed kahisesid
ja ma leidsin sealt oma jaaniõhtuõie.
Ma ei ütle, mis lill see on.
Kes saab aru, saab. Ta on lihtsalt selline kasvanud.

Ja ma sõin esimese pooltoore maasika.

Ja esimene ritsikas tegi häält seal raiesmikul.

Sest eks ole, see suvi, niipea kui tuleb, hakkab kohe minema ka.

Ja siis tuli ka muidugi.

Neli aastat mõisast ja pargist veetud prahti lendas taeva poole.
Sest kõik õhk on nagunii suitsuvinu täis, isegi siin,

kuigi mahe öine tuul puhub. Ma loodan,

et hommikuks ta puhub õhu puhtaks.

Kui pääsukesed jälle lendama hakkavad.

Kanamatsi

Kanamatsi rabatee valvur.

Tema valvuriputka oli pehastanud kasetüve all.

Sest sinna ta igatahes läks,

kui oli meid läbi lubanud.

Aga raba südames suure lauka kaldal

oli sama hea kui alati.

Käod kukkusid jälle, nagu läinud suvelgi,

kui tuul nende kukkumist ära ei kandnud.

Sest kõik kostab sinna just nagu maailma äärelt.

Aga ise oled südames.

Ja NATO hävitajad lendasid üle

(aga pilti neist teha ei viitsinud),

kahekesi paaris, vist homsele paraadile.

Nende kõmin ja möirgamnine tulid juba nagu teisest maailmast.

Ja kadusid niisamuti. Ääre taha.

Aga laukavesi oli juba soe.

Ja sookailudes sai tukkuda,

nii et see lõhn on veel praegugi kopsudes ja naha ja riiete küljes.

Aga pardiema närvid ei pidanud lõpuni vastu,

vaid ta tõi oma pojad suure prääksumisega nurga tagant peidust välja

ja viis saare taha paremasse peidukohta.

Rohkem me neid ei näinud ka.

Ja tuul viib nad juba laiali.

Aga jalgadele see matk meeldis.

Nad väsisid ära ja läksid kergeks.

Ja Kanamatsi rabasaare pärnade vari
oli õhtupoolikul juba hämar.
Kuldkingad olid ära õitsenud.



Aga suvise pööripäeva aegu
ei tea sa metsa minnes kunagi,
keda veel enne õhtut kohtad.
Sest me saime tõesti nuusutada teda.
Küll juba allikate juures.

Käokeel ehk ööviiul.

Praegu peab nende eksootiline lõhn täitma seal terve heinamaa
ja ühegi lõkke toss ei ulatu sinna
ja see kerge valge öö, mis sinna tuleb,
on ainult nende päralt.

Veel sellest õhtust

Olin juba tänased pildid üles pannud (eelmisse sissekandesse),

aga see päev polnud veel öelnud oma viimast sõna,

ega isegi eelviimast.

Sest päev on ju nii pikk.

Päikest oli, ja tuult oli ja Martini ja Liliani sünnipäev oli.

Ja siis veel rabises vihma katusele.

Ja siis tuli vikerkaar.

Ja siis läks päike looja

ja joonistas veel kuldse mustri

sinna saali seina peale,

vana häälest ära klaveri kohale,

millel Tiia püüdis ükskord kevadel, kui me siin saadet lindistasime

(selle pikk variant on muide 24. juuni õhtul Klassikaraadio eetris),

Alinat mängida,

sellise kuldse mustri.

Ja kui me siis mõisa verandal teed jõime, tõusis udu.
Ja hakkas liikuma.
Ja kuju muutma. Ja tõusis ja vajus.
Üks kits ka vahepeal käis seal udus.
Ja siia põllule on tulnud rukkirääk. Ja neid on veel kaks.

Öö oli valge ja nad rääksusid ja rääksusid vastamisi ega jätnudki järele. Enne tuli uni.

Pühapäev. Suvi.

Roos

Päev

Talisibul Liliani aias.

Vihmad, mis sadanud on.

Raudteejaam, mis oli.

Esna.

Kingad kuldsed viivad sinna...

Õhturahu külaõuelt.

Esna küla. Jaani õu.

Ei saa oja taha minna.

Ongi pööriöö.