Aasta viimased päevad

Mis nendega ikka teha?

Magada. Magada, arvab Rulli.

Arvaks, kui ta midagi arvaks.

Ta lihtsalt magab. Soojas teki all,

kui juba kord selline juhus on.

Sest väljas on nagunii üks ja sama:

lumi, natuke juba paks

ja käpad vajuvad alles läbi.

Raudtee käänak.

Alati mõtlen sellel kohal,

kuidas rong tuli,

metsa vahelt põllule,

ja kuidas see võis rongist paista.

Varsti tuli Esna jaam.

Mets täna vastu õhtut.

Ja tee.
Juba peaaegu õhtul.
Aga praegu valin ja laen pilte üles:
aasta kokkuvõtteks ühte rida.
Kolmekümne esimeseks
loodan valmis saada.
Seniks nägemiseni.

Süütalastepäeval

Esnast Paide viiv riigimaantee -

need aimatavad jäljed.

Päev oli udune ja pime.

Kuuvalge öö oli just nagu valgem kui hall hommik.

Kadri ja Indreku lambad

oleksid vist kuhugi minema hakanud,

kui nad ainult oleksid teadnud, kuhu.

Läksid lauta tagasi.

Sest peale selle et pime,

oli see süütalastepäev

veel ka väga külm,

kuigi termomeeter oli nullis.

Visa ja kõle tuul

ajas seda pimedat udu

üle väljade igale poole.
Ainult keset päeva hakkas korra
laia valget lund sadama.
Siis oli valgem.
Siis hämardus uuesti,

et kuuvalge öö saaks tulla.

.

Lumevärvid

Lund on juba olnud ka.
Aga alles täna õhtul

ta näitas oma värve.

Sest nojah,

päike

tuli veel enne loojaminekut välja.

Ja oligi kõik värviline.
Väga värviline.

Ei mäletanudki enam...

Kõike seda õhetust...

Et talv on niisugune.

Talve õhtud metsas

ja lumel

ja õuel

ja taeva õuel

kus kuu juba ringi vaatas.

Täitsa kena õu tal.

Ilus talv.

Teisel pühal, pärast öist tuisku

Päris lumine kõik ja vakka.

Loomajälgigi polnud,

loomad vist olid öösel tuisuvarjus.

Või tuiskas jäljed kinni.

Vee hääl, kui tuule hääl on vait jäänud.

Lumi ja vesi.

Lumi ja põõsakesed soo peal.

Kuuseke soo peal, lumes.

Ja soopealne ise.

In Deine Hände.

Arthur ja Anina.

Diivan.

Ja kõigil puudel on lund.

Jõuluõhtu

Ja terve see päev

oli nagu vaikne õhtu

ootus.

Suve kõrred ja kõdrad.

Suvi on kaugel, siinsamas,

eelmine, järgmine, see.

Kuusemüür.

Tuul oli täna läänest,

ei soe ega külm.

Tasane kõhin lumel.

Ja siis oli õhtu käes.
Pilved läksid lahti
ja lasid ta välja.

Tegin tule ahju. Öö on. Soovin:

soojust, valgust,

rahu kõigi südamesse.

Pööripäevast jõulureedeni, pakasest pehme sajuni

Allikas Toomapäeval.

Tume, voolab,
valge, paigal.
Vesi, pakane, jää.

22. detsembri hommikul,

pärast öist tuisku.

Linnukesed juba varakult platsis,

nagu nüüd iga koidu ajal.

Öö on ju nii pikk!

Metsaserv peale tuisku.

Ja peenramaa.

Täna, jõulureedel, pehme vaikne ilm.

Korraks läks isegi sulaks.

Sooserv. Rägu.

Ja oh kuusepuu.

Ja kabel lumisel päeval,

mis on kogu aeg nagu õhtu.

Ja Moritz Reinhold,

kes siin ruht in Gott.

Jõuluaupäeval 1877

läinud rahutust siin-ilmast.

132 aastat siis juba seal pool,

kus aastaid

enam ei loeta.