Vesi ja tema papp

Nii palju see allikate soojus veel teda lahti hoiab.

Sukeldumine jää alla.

Aken.

Vee kohal: vana leht ja uued urvad.

Kõvasti kinni.

Praegu on sellised õied.

Aga allpool tammi ei mõtlegi külmuda.

Ja see väike tegelane seal - vesipapp -

no on alles linnuke: vette, välja, vette, välja!

Ise nii väike ja väljas miinus 20.

Ei ta karda midagi. Elab.
Tema kodu, tema kirik.

Talvemissa

Päike on oma talvepesast

kevade väljade poole nihkumas.

Nädal tagasi tõusis veel sealtpoolt elektriposti.

Ja täna paistis ta esimest korda kööki sisse,

nii kümme minutit, külmkapi uksele.

Ja kibe idatuul (hommikul ikka -23, nagu siin kombeks)
ei taha kuidagi järele anda. Hommik oli härmatanud.

Elupuule on pakane kasvatanud lehed.

Need pole mitte elu, vaid vaikuse lehed,

täiuslikud, haprad ja lõpetatud.

Elupuu on ehitud neiks pakasepäevadeks,

mis on nagu pühitsus,

hele ja kõike, mis olnud, tühistav.
Talvemissa.

Tuuline ja külm hommik

Küll ainult -14, aga kagutuul on kibe ja visa puhuma,

eriti neil väljadel, mis siit kagusse ulatuvad kilomeetreid,

kõik lage. Ära mitte nina nurga tagant välja pistagi!

Jaanuar, hele ja kibe

Täna on ta on täies jõus ja ilus:

jaanuar.

Valgus on juba hele.

Ja tuul väljadel, kagust,

on juba väga kibe.

Aga kus ta ei puhu,

võib kaselatvu imetleda küll, valguse pärast.

Ega polnudki ju päeval rohkem kui -14.

Teed on tühjad,

ja majagi sellest küünist üle tee,

kus veel läinud talvel elas eideke

oma kahe valge kassi ja koeranähvitsaga,

seisab nüüd keset jälgedeta lund,

aknad jääs, lumemüts korstnal.

Veel üks tühi maja.

Raudteetammi pole metsas tänavu lahti lükatud,
ainult sead ja põdrad teevad teed.

Aga siit kase alt veel sõidetakse.

Varju osuti liigub õhtu-õhtult edasi.

Päevad pikenevad küll,

eriti nii heledate ja külmade päevadega

on see näha.

Ja õhtud võistlevad õhetuses.

Ja noorkuu

pikutab täna juba tükkmaad kõrgemal.´

-18

Lund varises, päikest, tähti

Tuul hakkas puhuma,

lund hakkas puudelt alla varisema,

puud läksid kirjuks, päike hakkas paistma.

Oli hele päev.

Tegime mestsas tuld,

noorkuu näitas ennast esimest korda,

tähed ükskõik mitmendat,

väga uued olid ikka.

Roosat ja sinist müstilist

Hallvalged päevad said läbi.

Valgus muutus, õigemini, tuli.

Tuli tagasi.

Ja kuigi kevade väravad on veel kinni,

ronk juba hõikas välja peal.

Nad hakkavad kohe hõikama,

kui jaanuaris päike välja tuleb.

Ja kõik on selle uue valguse käes

nagu mingist võõrast ainest.

Eriti kuused.

Ja kõik puud ja oksad

on kummardunud

niis sügavale kui saab.

Lehised Kodasema pargis.

Päike

Ja tema jalg.

Päike Üksjalg.

Üksjalg on temagi,

ainult jalga pole enam näha.

Rinnuni lumes.

Ja siis see tuleb: õhtu.

Ja heidab lumele seda:

roosad ja sinist müstilist.

See on üks värss,

aga ma ei ütle, kust.

Kõik valges

Kõik on valgesse mähitud: park...

... üksik õunapuu keset välju...

... ja maabussi teekond
nende väljade vahelt läbi,
valge tühjuse ühest äärest teise.

Päev valges udus

Valge udu,

sisemiselt valge.
Igal pool ja kõige ümber.

Ja üle kõikide nende kohtade.

Hommikust õhtuni, öösse.

Teekond läbi valge külmapäeva

Hommik. Vanakuusirp loojumas. -23.
Mõis veel magab.

Ärganud.

Ja päike ka - tõuseb.

Ja on tõusnud.

Mitte veel metsa tagant välja,

aga kaskedele küll.

Ja nüüd on päev. Väga valge.

Pargis. Valge ja sinine.

Vee ääres.

Peeglis.

Härmatis kasvas selle ööga veelgi,

härmalehed, nende peen, korrapärane ja kaduv kiri.

Kõrbes. Ka lumi on härmatanud.

Rändur tuules.

Külaservas.

Vana mesiniku maja talvel.

Ja päike juba vajubki.

Oleme teel läbi pakase ja valguse.

Nemad samuti.

Aga nemad seisavad - õhtuvalgus neis.

Ja päike veereb.

Need väljad on sugelgi alati tühjad,

ainult lilli õitseb palju.

Nüüd kõik härmas.

Tee ei ole veel sugugi käidud.

Koju jõuame tähtede all.

Külm valjeneb jälle.