Uue tuisuga

Hommik oli vaikne,

lõunast hakkas jälle tuiskama.

Ja tuiskama jäigi. Peenikest teravat lund,

nagu suitsu, mis kõik kinni kattis.

1. veebruari õhtul kella poole viie ajal.

Tuisk ja tuli

Tuisk vihises öö otsa ümber majanurga.

Ega kodu juures ei saanud arugi, et on suured hanged.

Ja esialgu oli maantee ka sõidetav.

Aga viimased kaks kilomeetrit enne Köisit ja suurt teed

tuli lõpuks lohiseda talumehe traktori järel,

mis tuli lumesahka välja tõmbama (aga ei saanud),

nii et auto oli nagu väike puuveokelk, nööripidi taga,

läbi hangede, lumepööris ümber.

Õhtul jäi tuul vaiksemaks.

Ja tähedki hakkasid paistma lõkke kohal.
Tuisust jäid hanged ja umbes teed.

Apelsinikarva päike

Päike, mis kumendas täna veidi tuisuses taevas,

oli päev läbi kollakas, punakas, apelsinikarva.

Nagu peenike kõrbeliiv oleks tõesti seal lennanud lume asemel.

Ja nii langes seda kollakat ja punakat kuma

päev läbi ka lumele.

Käisime tammi juures vaatamas,
kas vesipappi on (polnud)
ja kui kaugele on jää ennast kasvatanud.

Palju pitsi oli tekkinud voogudele,
mida kuldas seesama apelsinikarva päike,

ja see jääpits kumerdus kummaliselt üle nende voogude,

nagu tärgeldatud.

Siis vajus see kollane päike vaikse tuisu sisse,

kuuskede taha. Tuleb täiskuuöö.

Tuisuvaalud külavahel

Kibe tuul jooksutamas lund nagu kõrbeliiva.

Tervat, teralist, tasapisi, aga vistalt.

Tuisuvaalud külavahel, luitelumi.

Kõige külmem öö seni

Täna öösel vastu hommikut

käis termomeeter siingi siis -30 all ära: -30,1.

Jää allikatel on öö-öölt koomale tõmbunud,

aga saunatrepi eest on siiski veel vaba silm.

Tume ja aurav.

Need jäälilled saavad täna otsa, sest saun köeb.

Ja nende asemele peavad tulema uued.

Millised, eks näis.

Ja need purikadki pärinevad eelmisest saunakorrast,

kui soe õhk räästast lund sulatas.

Vahepeal pole ju sula olnud.

Või millal üldse see sula siin viimati oli?

Õhtu tulles

Mõisa puudevedu käib nüüd nii.

Talupidaja Lassi Tõnu traktor.
Õhtu tulles allikale.

Sest eks ilm ole jälle päris krõps, nii -21.

Ja kuu juba ootab oma suurt etteastet.

Ainult see peegel virvendab.

Part läks lendu? Või on see allika enda värin?

Veel mõni päev ja ta on täies ilus.
Ja ükski peegel ei julge enam tema ees araks lüüa.

Päike saunaaknal.
Kohe loojas.

Ja natuke kevadist puna pajuokstel.

Ja see punakas tee...

Loojang hakkab juba kevadesse käänduma.

Hommikul

-20 on peaaegu juba soe hommik.

Metskitsi päevatõusu ajal enam ei näe.

Hoiduvad vist rohkem metsa.

Tee peal ainult on nende väikesi jälgi.

Nad on öösel seal jooksnud.

Nii see talv läheb, hommik-hommikult,

õhtu-õhtult, ennemuistsel moel.

Aga on, nagu oleksidki talved alati sellised olnud.

Loomulik tundub.

Meie elu talved

Täna mõtlesin korraga, mis meie elu talvedest jääb?

Jääb üks talv.

Kõikidest talvedest kokku üksainus.

Üks lumi okstel, üks õhetus taeval, üks pikk valge tee.

Meie elu talvede värelev kuma. Päike loojub,

lumi lööb roosatama. Talvepäev jõuba lõpule.

Metsad ja väljad taeva all, külmanäpistus,

õhk, millel oleks nagu tähtede ja kuu maitse.

Pakane ja tuli

-29, päike tõuseb.

Päike on tõusnud, ikka -29.

Õhk on nagu uuest ainest, kange jook.

Juba soojem, -27.
Peetri kiriku torn pühapäevahommikul.

Tema vari taevas ja lennuki jälg.

Allikajärve viimased vabad veed,
partidel on kitsas käes.

Pärast oli juba päris soe, mingi -20 ainult,

läksim kabelimäe alla lõket tegema.

Päike hakkas loojenema.

Metsakuivast kuusest sai ilusad halud

ja heleda tule.

Säde ja kuu.

Tule pesad ja toonid.

Ja inimese pesa tule juures.

Oksi ka, et oleks kõrget leeki.

Tuli, paksepäeva õhtul. Kuum. Öö tuleb pehme, -20 praegu.

Aur

Teistmoodi õhtu oli.

Vaikselt läks külmemaks.

Õhk nagu jäätus.

Ja allikad aurasid.

Seni, tuulega polnud seda palju näha.

Päike vajus, aur tõusis.

Muidu oli loojang pargis selline.

Päevatõus, -25