Märtsiudu

Esimene tõeline sula,

lirts ja lärts, küla aiaäärtes, teedel,

aga plankude kohal on raagudel juba suured pungad,

kui lähemalt vaadata.

Ja see udu piiras tervet päeva,

mis oli korraga tume ja väga hele.

Sinised kaugused, kust ka ei vaata.
Istusin Peetri poe juures kuulutusetahvli kõrval
valgel pingil. Külaelu käis mööda.
Ainult BMWd millegipärast, mustad.
Siis tuli buss.

Sulaeelne maastik

Teeäärne veranda, lumes nagu rohuski,

ikka ühe mahajäetud.
Samuti kui need õunapuud,

Samuti kui kogu see maastik.

Märtsis, sulaeelse ilmaga.

Müürid ja varjud

Müür nagu see talv.

Vägev ja püsiv.

Auk varjus. Märtsipäike paistab

kunagise mõisarehe põrandale.

Kus nüüd on lihtsalt muru.

Sügaval lume all muidugi.

Või kes seda enam teab, mis seal õieti on.

Seal lume all.

Aga lume peal on valgus.

Ja varjud.

Just nagu elavad.

Alpitaevas Ammutal

Päike oli täna kuum.

Jah, kuum.

Mis ei tähenda, et lumi oleks karvavõrdki sulanud,

mujalt kui ehk selle kivi servast, katuselt,

Ammuta bussiooteputka pingi äärest.

Sest kõik see kuumus põrkast lumelt tagasi,

jäi õhku tiirlema, Alpipäikese kuumus.

.

Ei tea, kuhu ta minema hakkas.

Ja pilved olid nagu suvel.

Ja taevas - nagu märtsis, pimestus, kiirgus -

retk Alpidesse, Ammuta mäele.

Õhtu õhetused

Jah, verandaõhtuteni on veel aega.

Vaatame seniks eemalt.

Varje ja õhetust.

Öö tuleb vist jälle külm.

Taevas on selline.

Jah, see märts... Aga päeval, jah, kui palju valgust,

ja kui teistsugust. Ümbritsevat, elavat,

just nagu viipavat, midagi jutustada tahtvat.

Kuhugi kutsuvat. Kuhu?

Lumesadu, päike

Hommikupoole puistas jälle lund.

Puistas lund ja päike paistis läbi lumesaju,

ja tundus nagu kõnniks keset allasadavat valgust.

Ja soojust.

Siis tuli jälle lihtsalt paksu lund. Siis tuli buss.

Pühapäeva ainuke liin Peetri poole rühkimas.
Talvine tee. Maa.

Maa. Talvel.

Aga õhtul tuli päike välja.

Aga värsket lund on vana kõva lume peale

tulnud juba vaat nii palju.

Kass Rullil rinnuni.

Aga natuke on põnev ka selle lume sees kahlta.

Või ei tea?

Märtsirebase jooks

Teedes on kõigest hoolimata

juba midagi kutsuvat.

Taevastes ka.

Rebased on tulnud väljadele.

Lumi kõva, hea lipata.

Kevad. Neil küll.

Ja valgus keerab ennast iga päevaga

pargis veidi teisiti. Ja viibib kauem.

Nende seinte peal.

Neil tapeetidel.

Ja selles aknas.

Partide õhtud

Õhtud on nüüd partide päralt.

Teisi hääli veel palju pole,

aga nende prääksumist küll.

Ja lendamist ja lobinat ja pahinal laskumist.

Need on märtsiõhtu hääled Esnas, allikal.

Hommikul kallas kotitäie lund maha,

enne loojangut läks selgeks.

Ja külmaks ka.

Vaadates kõike seda valget pinda,

ega enam ei kujutagi ette

sinna midagi muud.

Ei mäleta.

Alati on ju lumi olnud?

Märtsihommiku valgus...

...kirjal,

... seinal,

...lumel.

Märtsiõhtu, märtsihommik...

Ööülikool Esnas.

5. märtsi õhtul enne loengu algust.

Varjud ootavad:

millal algab.

Ja järgmine hommik,
peale -20 ööd.
Udu kerkib, hele päev algab:
teine Esna koolipäev.

Tammede all, teel ennast allikasse kastma.

Aga kastmiseks peab sel hommikul veidi jääd lõhkuma.

Veevool on väikseks jäänud, külm öö

tõmbab allikale kaane peale.

Aga vesipapi ja jäälinnu jaoks

(mõlemat nähtud üliõpilaste poolt)

jões vett ikka jätkub.

Ja ongi koolid peetud, rahvas koju sõitnud,

mõis vaikne ja jahe, pühapäev õhtul,

päike näitab taeva.

Ja lumel märtsiõhtu värvid.

Sulab

Sulab. Valgus sulab läbi pilvede,

põldude lumme ja õhku.
Metsadesse õrnust, kaugusi.

Ja metsa all sulab välja

igasugu sodi. Võib-olla puudelt kukkunud,

millalgi pikal talvel.

Aga allikaveed vulisevad ühetasa, sula või külm.

Võlingi allikas. Suured sulad ja suured veed

on vist alles kaugel.

Veebruaris, päikesega, veel enne sula

Nüüd, kui puud on vihmas jälle

tumedad ja paljad,

kes see enam mäletab,

millised nad kord olid,

härmas, lumised,

või hoopis läinud suvel,

kahisevate lehtedega kaetud?

Jah, kõik need nüüdseks maha langenud

lumelatakad ja -kraed ja -kätised ja -muhvid.

Või see vägev mauri turban
keiserliku ratsaväekindrali peas.

Ja need vanikud metsas.

Aga vesi ka, vesi keset lund,

päikese käes.

Ja muidugi hanged,

kui jälle kõik teed täis tuiskas.
See siin oli ka tee.

Ja see on tänavutalvine otsetee mõisast.
Suur võit!

Ja kui nüüd tuleb jälle selge hommik,

juba märtsis,

siis ei tõuse päike enam selle metsa tagant.

Tõuseb otse põllust.

Ja paistab jälle lume peale,

hoopis teise valgusega juba,

aga ikka lumele. Ei see veel sula.

Ja ärgu ta veel sulagugi.

Nagu kahju on, et see uhke talv on minekul.

Või kuivõrd ta veel ongi.

Sest just siis, kui lumele tuleb valgus,

veebruaris, märtsis,

muutub talv just nagu igavikuks.

Aina ujuks selles valguses,

silmad pilukil, surin kehas.

Lummemattunud mõis.

Päike toas.

Ja vaade mõisa esiveranda katuselt,

lund alla rookides.

Küll seda ikka oli seal!

On veelgi.