Taevas vees ja taevas maas

Kui kõrgemad põllud on juba täiesti tahedad

ja teedki väljadel tolmavad,

siis vesi lainetab (ja tänase tuulega ta lainetas!)

seal, kus teda ammu nähtud pole.

Unustatud allikad on lahti läinud.

Ja aprillitaevas on jälle siin: tee ääres...

Ja teel.
Ja muidugi oli ta sellel veel.
Allikajärvel, õhtupoole
kui pilved on ära sõitnud.

Aga jõgi muudkui sõidab. Ja ikka suure sõiduga.

Ja neid on juba palju.

Kõik vastu õhtupoolset päikest laiali.

Taevas maas.

Ja päike ka.

Et ta juba siin jutuks tuli: paiseleht.

Millal nad õieti jõudsid?

Vanad lehed, vana kivi, vanad kirjad.

Vana valgus. Jälle uus.

Peale talve ja enne uusi lehti,

nende varjusid.

Elus maa

Linnapäevad läbi, jälle maal.

Ja maa on vahepeal päriselt ellu ärganud.

Lumi läinud, rohi tuleb.

Õitest rääkimata.

Katkujuur allikatee ääres.

Esimesed kobarad närisid kitsed ära,

ikkagi värske kraam!

Nüüd neid enam ei huvita.

Ja hommik oli härmatanud,

meenutades sügise härmatanud hommikuid.

Kui erinevad!

Siis läksime valgusest varju,

nüüd varjust valgusesse.

Ja päike paistab hommikuti allika põhja
vikerkaari täis.

Nii et kõik need vanad kividki,

kes talv otsa seal tukkusid,

on nagu ellu ärganud.

Ja vett on endistviisi väga palju.
Heldelt!

Ja vana jõeäärne sõstrapõõsaski
ajab lehti. Kus ta pääseb.

Aga selline on maa,

kui ta üles ärkab.

Kevad verandal ja metsas ja jõel

Päike ja bordoo.

Siive ja Silja.

Vana parkett ja kass Kriimu verandal.

Laupäeva õhtul

päikese käes enne seansi algust:

"Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides".

Paremalt neljas rezhissöör Marianne Kõrver.

Pühapäev. Taevas ja vesi.

Päike ja jõgi.

Õis ja tema vari.

Sinine ja kollane ja pruun.

Ongi talv läbi.

Sügavused ja kõrgused

Need pildid keeras Blogger ise püsti.

Ei saanud aru!

Ja tegelikult ju ükskõik ka, mispidi.

Nagunii on tagurpidi.

Taevad ja veed ja puud.

Jalad maas, pea taevas,

silmad vetel.

Ja kask allikal.

Ja vesi, mis on kiire ja sügav ja selge.

Teda muudkui tuleb!

Nagu lindegi, hanede parvi,

mis õhtuti katavad maa.

Veevool üle vana purde

Suur vesi, veel suurem

Tee Põltsamaa jõe ääres Endla raba pool.

Vesi voolab metsast jõkke.

Pühapäeval sai siit veel saapaga kõndida,

tagapool oleks kummikut vaja läinud.

Täna oli seal juba üle kummikusääre.

Veed alles kogunevad.

Terve mets oleks seal nagu jõeks saanud.

Tundub uskumatu,

et see kõik, mis seal voolab,

peab veel Pedjasse ja Emajõkke ära mahtuma

ja Tartu linna vahelt läbi voolama.

Teel.
Taluasemel.

Uks kolkakülas.

Lepaurvad ja päike, mis õhtul lõpuks välja tuli

Lepaurvad.

Loodetuul.

Lumi ja lage

Oijah! metsas ikka veel on seda lund natuke.

Eriti raudteetammil Järva-Jaani pool.

Üks ärganud karu, väiksemat sorti

oli ka seal kõndinud millalgi.

Aga väljad on juba vabad.

Mine!

Tuul pöördus põhja ja oli vilu,

ilm udune.

Teine püha: soe tuul

Liblikaid õhus,

sipelgad pesa peal sagimas,

paitav päike ja soe tuul.

Ainult metsaalune lumi

õhkab teinekord külma näkku.

Ja jõgi on luha peal.

Ja keerleb ja pöörleb ja sätendab.

Ja suliseb sealt ja vuliseb sealt

ja siis lööb kusagil lupsu!

Väikese Tarvasjõe suurel peol

keset tuuliseid metsi,

inimeste teadmata.

Kus on luht, kus mets, kus jõgi?

Tasased punased käärud,

sätendavad pöörised.

Jänijõgi, tee, mis tast üle viis.

Nüüd viib alt.

Ja see vana maja.
Iga aastaga vanem.
Aga ikka seal, kuulamas jõge ja metsa,
kuigi kedagi pole kuulamas.

Päike ja palgid. Vana siid.

Ja natuke vana lund.

Roos? Rabarber.

Ja veelkord jõgi seal all.

Ja veelkord. Päike vajub.

Hoburästas vilistab teisel kaldal.

Meie läheme uuesti läbi jõe, koju tagasi.