Lõhn ja küllus

Lõhn ja valgus,

soojus ja tuul,

maa peal ja taevas,

üleval ja all,

õiekarikates ja lehtedes.

Ja puude lehtede kahinas.
Jah, toas oli nartsisside lõhn,

aga aknast tuppa kostis see,

esimest korda see aasta:
tuule sahin lehdedse.
Pehme sahin. Uinutav sahin.

Ja poeticus'te unine lõhn tubades,
nagu alati sellel ajal,
enne nelipühi...
ükskõik kus,
ükskõik millisel aastal,
mis sa elanud oled.

Ja peaaegu poleks märganudki,
et kirsid ka juba omas vari-valguse riides.

See kõik on alati nii korraks.

Aga kui ta on, on see just nagu alatiseks:

soojus, lõhn, küllus,

üleval ja all, õhtul ja hommikul,

tulpides ja taevas.

Ja muidugi punase sõstra õites:

neidki on jälle nii palju -

varajast mett, roheka valguse saladust,

suve tulekut hinge.

Kullerkupud

Jäin tukkuma sooja linnulaulu,

ei tea, mitu korda ta kukkus...

Kevad vist ainult läks...

Tee ääres juba kullerkupud.

Ei mäleta enam midagi.

Aeg

Kevad kihutab eest ära

ja enam talle järgi ei jõua.

See üleeile tehtud pilt on juba täiesti

ajast ja arust.

Out of date.

Ja see ka.

Ma ei imestaks, kui toomingad täna

juba kuskil

pudeneksid.

Ja rohi on varsti rinnuni,

võililled peavad kõvasti pingutama,

et enne ära jõuda, kui muu hein neist üle kihutab.

Ja eile õhtul pärast sooja vihmasabinat

allikad aurasid, nagu suvel,

ainult see heleroheline dekoor

oleks nagu ajast maha jäänud.

Raagus saartest ja tammedest

rääkimata.

Öösoe ja hommikusoe

Nüüd ongi nii, et lähed hommikul paljajalu

allika poole ja rohi on mõnusalt märg varvaste vahel,
sest päike on juba soe

ja kõik nad on laiali lahti.

Eriti veel need, varsakabjad,

nende aeg on nüüd.

Või mis aeg kõik nüüd pole.

Sest eks ole, vana sõstrapõõsas ka

seal päikese käes

kus vesi paisult alla pahiseb.

Aga paisust ülevalpool on ta vaikne

ja peegeldab seda sooja hommikut,

nagu ta on.

Ja eks lehed tule nüüd kohinal ja mühinal,

nelipühiks on juba päris lehis kaski oodata.

Aga need on praegu, jah, mida vaatama jääd.

Hästi eredad. Varsti vaatad juba midagi muud,

see muutub ruttu.

Kes veel mäletab sinililli?

Või kes neid taga kurdab?

Sest nüüd saab minna läbi hommiku soojuse.

Taevaminemispüha õhtul...

...pärast äikesevalingut ja vikerkaart siinsamas,

mida ma ei näinud, sest polnud parajasti

siinsamas.

Esimene soe õhtu

Korraga see ongi:

pikad soojad varjud murul

õhtu, kui veel loojangu ajalgi

võib kerges kampsunis rahulikult

verandal istuda.

Või pikutada.

Sest trepikivid

on veel täiesti soojad.

Pätt kass Triibu teab.

Ja õhtuvalgus paistab saali

hoopis veidra nurga alt.

Nagu suvel, jah.

Ja loojang on juba see:

punane rohelises.

Valgus soojal päeval

Soojal päeval lähed ikka vahepeal,

kui ka tuleb muidu laua taga istuda,

aeda sõstrapõõsaste vahele uitama.

Näed, et need varased kannikesed,

mida põõsaalused täis,

on puha lahti.

Soojal päeval on ka päris hea

nende juurde käpuli maha lasta.

Ega neist muidu ju pilti ei saa ka.

Nii maadligi.

Üks kevad, kui emaga jälle Lüganusel käisime,

surnuaial, siis me õega millegipärast arutasime,

et kas on looduses mõnda lille,

kus kollane ja punane on koos.

Ei tulnud ühtegi meelde.

Aga ema teadis kohe: nurmenukk!

Mis siis, et too aasta nad veel ei õitsenud.

Ta mäletas neid kahte värvi.

Lapsepõlvest.

Lüganuse on ju tema lapsepõlvemaa.

Ja eks igasugu elukada hakka nüüd puhkema.
Punane leeder näiteks raudtee ääres ja varemetel.

ja raudteetamm ise on nüüd selline.

Mäletad, milline ta oli talvel?

Ei pääsenudki läbi.

Ja kõiges on valgust, igal pool,

osjades muidugi.

Ja allikatel.

Kuksema allikad.
Kadunud mõisa all, teisel pool teed.

Ja siis need läpipaistvused...

Esimene roheline udu. Kased.

Igale poole on veel näha,

valgus ulatub igale poole,

varjud on alles kerged.

Ja mahajäetud maja

uneleb oma mahajäetuses.

Uks, kust enam ei käida,

päike ainult vaatab iga õhtu.

Pole kedagi.

Ja need esimeste lehtede varjud.

Nagu kiri.

Ja siis õhtul kabeli poole kõndides,

kui päike on juba päris madalas,

vaatad neid. Täisõitseng, valgus.

Vahtrad

võib ju olla järjest külmi ja kõledaid päevi,

aga tegelikult piisas neile ühestainsast soojast,
see oli laupäeval,

kui korraga tundsin õues soojas õhus nende lõhna.

Ega nad sestsaadik rohkem lahti läinud polegi.

Külmade hallide maipäevadega kõik nagu seisab.

Isegi rohi. Kuigi ta vist ikkagi...

Päris suur juba.

Aga täna õhtul vajus see hall kõledus korraga laiali.

Kägu kukkus. Kukkus ja kukkus.

Hea oli olla selles korduvad helis,

kraapida maad, korjata kive ja juurikaid.

Kaks nooti, monotoonsuse õndsus.

Maiõhtu. Öö tuleb päris külm.

Ööbikudki vakka.

Aga loojangukuma

vallutab juba peaaegu terve põhjapoolse taeva.

Valged ööd

on ligi.

Äike

Korraga oli soe. See oli imelik tunne:

õhku polnud äkki enam tunda,

õhk polnud vastu nahka jahe,

vaid niisama, pehme.

+23.

Siis tõusis pilv, tuli äike,

aga seegi pehmelt.

Kaskede uued värvid vastu pilve.

Välgud, sadu, ikka soojus.

Ja nüüd, pimedas,

laksutab ööbik keset sooja niisket ööd.

Seegi on veider,

nad laksutavad öösel, kui on juba valged ööd.

See kevad on üldse veider.

Tarnamätas soojapoolsel hommikul

Pärast eilset sügisraju,

tõesti päris mahe.
Tammsaare Vargamäel kutsutakse neid mustpeadeks.
Kevadel, kui veel muud rohtu pole, ronivad lehmad sohu,
et mätastelt mustpäid ahmida.
Ja vahel vajuvad sisse.
Nüüd on küll rohtu juba igal pool.

Mere ääres sambla süles

Veidi teistsugust, mereäärset valgust siia ka.

Nagu selles lõokannuses,
Käsmu lõokannuses nimelt.

Ja muidugi merel endal,

külma põhjatuule, heleda maikpäikesega.

Roostikus tuulevarjus pikutades.

Päike on kuum.

Ja kõik on ülevalgustatud,

mis on valgustatud.

Ja kõik on uus ja läigib,

mis on tulnud sel kevadel.

Nagu need uued angervaksalehed.

Võ nagu kask tuules.

Eks ole, varsti lehes ka.
Ja siis on juba lehed tuules...

Aga kõige rohkem köitsid mind sel heleda päeva

jalutuskäigul need valguslaigud samblas,

samblamaailm kogu oma uhkuses.

ja lopsakuses

Ja kõik, mis seal on, vana ja uut,

nagu need karvased jänesekapsalehed.

Või nagu see laanik ise, täies hiilguses.

Või see kaunis raskesti jäädvustatav

karvase piipheina (kui ma ei eksi) õis.

Ka üks õitseja, üks kevade lilleke.

Lehtivast mustikast rääkimatagi.

Kõik valgust täis.

Pihlaka noored lehed. Taevas.

Merel aulid.
Külm tuul, lõputu heledus.

Maipäev.