telkhoone.blogspot.com

Et see suvi on nii suur,

nagu ammu enam pole olnud,

tuli tahtmine saata

tema laia ja kuuma telkhoone alt

mõned postkaardid.

Niisama, ükskõik kuhu.

Sulle ja Talle.

Mõnikord, vahetevahel,

niikaua kuni see telkhoone

jälle kokku rullitakse

ja koorma otsa visatakse, aidaa!

Aga seniks on aadress, kust küsida:

Suvi. Nõudmiseni.

ehk

telkhoone.blogspot.com

See kaart siin on Ristna ninalt.

Mõne päeva eest.

Suve tulles, viimane sissekanne

Käisin korra Hiiumaal.

Tulikas õiteses, suvi tuleb,

nüüd on juba tulnud.

Läinud varasuvel sealkandis

see igapäevane pildistamine

ja ülespanemine algas.

Las ta siis lõppeda ka sellega.

Aitäh kõigile, kes vaatasid ja rääkisid.

Näeme jälle, mujal, teisiti.

Mis siin on, jääb üles.

Õhtpäike vana reheahju seinal,

heleda valguse varjud.

Ja ööliblikas, kes päeval usub, et keegi teda ei näe.

Ja jälle need maasikaõied tuttavas teeservas.

Ja see tuttav rand ja tuttav meri,
alati natuke isemoodi,
sest kes tema nägu
siis ikka nii täpselt mäletab...

Rand-seahernes seal tuttaval liival.

Ja tuttav pojeng tundmatus rohus.

Tuttav uks,

kust ma üle kümne aasta enam käinud pole.

Ja keegi ei käi.

Ämber liigub tuule käes, põhi auklik.

Aga pannakse kord uus ämber,

tõstetakse kaevust seisnud vesi välja,

värske voolab asemele,

vanast allikast.

Lambad ikka ka...

Polegi neid Rooside lambaid

veel õieti pildile saanud.

Kahtlustavad!

Nagu pilgust näha.

Aga mis maa ja suvi see ikka on

ilma lambata.

Eriti kui nad on veel nii kenasti

mustad ja valged.

Rääk

Uni läks ära, väljas läks valgeks,

läksin õue, tegin paar pilti.

Kell oli neli, päike hakkas tõusma.

Ja mis oli tore, oli see,

et eemal tagumisel põllul

rääksus rääk.

Arvasin juba,

et neid polegi tänavu siin ühtegi,

neid suveöösaatjaid.

Pojeng ja teeroos

Olin nädala Ungaris,

kaamerat sinna kaasa ei võtnud.

Ei viitsi reisil väga pildistada.

Ja eks ta siin olegi juba uus ring.

Jälle pojeng õitseb, läinud kevadel

ma teda juba pildistasin.

Uus ring on ka tore, aga mul on ometi selline tunne,

et igal asjal on oma algus ja oma lõpp.

Aga kohe praegu ma seda veebipäevikut veel ei lõpeta,

sest pole sobivad lõppu.

Kui see tuleb, siis. Ja siis ütlen ka.

Ja roosa teeroos

oli vahepeal oma esimesed õied lahti ajanud.

Egeris oli öö soe ja tähine,

Esnas on jahe ja valge.

Ussilakaõis

Mäletan, kuidas läinud kevadsuvel

pildistasin teda Hiiumaal Rebastemäe all.

Selle veebipäeviku ring hakkab täis saama.

Soe päev oli pärast neid viludusi.

Aga sääsed on ka jälle hakkamas.

Maailm on rahutu,

õhtu on rahulik:

kaelustuvi ulub kõrgetes puudes,

varjud venivad üle taas kord niidetud muru.

Pikk valgus

See ta on, pikk õhtu, pikk valgus, varjud.

Tuttav tee kevadest suvesse, jälle.

Enne jaani aeg, ühed õied minemas,
teised veeel tuleamata. Suurtest õitsejatest ma räägin,
aga väikseid ikka: külmamailane.

Aga valgus, sedapidi

paistab ta ainult

paar kuud aastas.

Nii pikalt.

See aeg

Ongi see aeg: noored lehed, valged ööd.

Ja kui päike õhtul välja tuleb,

siis teda ulatub justkui igale poole,

kõik on valgust täis.

Pärn. Kõik alles rikkumata,

kõik alles kasvab.

Ja pihlakas ka, see veidi imal lõhn

heinamaaservas.

Ja kuslapuu. Maivalgus.

Peatus

Need vilud päevad on nagu peatus.

Kevad jäi korraga seisma.

Tähendab, tundub nii.

Midagi ei jäänud seisma,

kuldnokapojad kisavad pesas,

kui vana ussidega tuleb

ja tihasel on esimene sats

vist juba lennus: laulab uuesti,

nagu ükskord kevadel...

Jah, nagu üskord kevadel...

Dekoor püsib mõned päevad paigal,

siis astub suvi sisse, uus vaatus.

Peoleo

Alles sai siin päevikus

selle katkujuure roosasid õisi imetletud.

Alles oli varakevad ja midagi veel polnud.

Nüüd on juba need lehelatakad,

ussidki juba kallal.

Ja suured latakad pilved.

Aga vihma ei tulnud.

Aga peoleo hõikas täna,
kui õhtul verandal istusin.
Ta on jälle siin. Suvi siis ka.
Õhtu on päris soe ja vaikne.
sääski pärast eilset raju kohe vähem.

Anemoonid hallil õhtul

Lapsena mõtlesin,

et need on tegelikult hanemoonid,

pehmed ja valged, nagu nad on.

Siit tuli välja, et botaanikud

on ristinud nad metsülasteks,

kuigi ülastest on nad ainsad,

mis eriti metsas ei kasva.

Siin kasvavad nad raudteetammil,

ainult ühes kohas koos.

Ja nii on nad ikka, laikudena,

paestes kohtades.

Aga anemooni nimi

tuleb hoopis kreeka anemoné'st.

Ja anemos on tuul.

Nii et olgu siis veel üks tuulepilt

sel nelipühi teisel pühal.

Suvi sai selleks korraks läbi.

Aga kevad oleks ka nagu otsakorral,

rohi kõrge, sirel õitseb, tuul vilu ja vali.

Tuul

Tuul tõusis, jahedam läänetuul,

ja ajas sääsed verandalt peaaegu ära.

Sai sireleid imetleda.

Valgust neis.

Tuul.

hbr. ruuah

Neli pilti nelipühivalmistuseks

Sõnajalg raiesmikul,

kust saunvaihta käisin tegemas.
Õunapuu aias.

Raps põllul.

Pilv taevas.

Õhtul.

Suvistepüha laupäeva hommikul

Meelespead vee ääres,

õhk on veel jahe.

Iga öö pestakse kõik uueks.

Taheneb.

Tammede all.
Päike otsib veel kohta.

Tulikaleht.

Kõiki neid latakaid ei jõua ära imestada.

Millal nad kasvasid?

Varsti harjud.

Nelipühireedel

Olin paar päeva siit ära

ja tulin tagasi nagu hoopis teise kohta.

Ei tunne ära.

Ja tema ka juba ajab õisi lahti!

Mis sa teed.

Tammedealune niit on juba kõrge rohi,
rebane volksas sealt läbi,
ajas kullerkupud kõikuma.

Ja ojamõõl...

Ja kõik need sääsed jõe ääres...

Ja tamm, vana tamm ka noores lehes.

Ja õies. Õies nagu teisedki,

putukaski saab aru, et õies,

tasub otsida.

Ja korraga on igal pool nii palju elavaid varje.

Põõsalinnu laul, valgustähnide kõikumine rohul,

kõik on valmis. Kõik hingab.