Olin nädala Ungaris, kaamerat sinna kaasa ei võtnud.
Ei viitsi reisil väga pildistada.
Ja eks ta siin olegi juba uus ring.
Jälle pojeng õitseb, läinud kevadel
ma teda juba pildistasin.
Uus ring on ka tore, aga mul on ometi selline tunne,et igal asjal on oma algus ja oma lõpp.
Aga kohe praegu ma seda veebipäevikut veel ei lõpeta,
sest pole sobivad lõppu.
Kui see tuleb, siis. Ja siis ütlen ka.
Ja roosa teeroosoli vahepeal oma esimesed õied lahti ajanud.
Egeris oli öö soe ja tähine,
Esnas on jahe ja valge.
Eks selle reisil pildistamisega ongi nii ja naa. Naa: et kogu aeg nagu teed "konservi", päriselt ei vaatagi. Paneb näiteks imestama, kuidas jaapanlased turismiobjekte külastavad, nad ju ainult salvestavad. Ilmselt nad siis väga tahavad koju, et seal mõnuga konservi nautida. Aga - tere tulemast tagasi siia "pelgupaika", mida see blogi endast paljudele kujutab.
ReplyDeleteVäga loodan, et see blogi ei lõpeta oma imeliste lugude edastamist. Nõustun eelmise kommenteerijaga - see siin on kui hea ja turvaline pelgupaik.
ReplyDeleteNeid on palju, kes sooviksid jätkuvalt Esna lugusid lugeda - vaadata!
Päikest!
Seda aastate erinevust on mõnus jälgida - näiteks 11. juuni pojeng eelmisel aastal oli ikka nupus mis nupus, nüüd on too suurem õis nii soe ja lõhnav. Tegelikult ei saa ju oodata, et Tõnu järgmised 5 aastat veel innukalt siia looduse "majaraamatusse" pilte üles laeb. Saab ise ka väljas käia ja vaadata :).
ReplyDeleteSellist Järvamaa ilma- ja lilleraamatut üle aasta ei viitsiksi jälgida. Teinekord aga võiks jälle lugeda saada mõnda baltisaklastest inspireeritud unenägu või ulmelist ajaloohüpoteesi, eriti aga oleks vaja Esnas toimunud filmi- ja eriti veel ajalooõhtute kokkuvõtteid. Ado Seire sügisesest Kareda kandi kaartideseletamisõhtust ootan siiamaani postitust. Hoiaks nuumamast kütuse- ja jalgrattavaruosafirmasid ning saaks rahva ka haritud :)
ReplyDeleteigaüks oma soovi järele :)
ReplyDeleteOh, önneks veel ei ole löpp!
ReplyDeleteJahah, igaüks oma soovi järele jah. :-)
ReplyDeleteKui vaid autor nende vahel ellu jääks!
Minule on aastaringne Järvamaa lilleraamat midagi iseäranis olulist, lilled lihtsalt on väga olulised.
Tõsi on seegi, et uus ring toob kaasa võrdlusmomendi (ja kestmise). Läinud ja tunamulluse aastaga...
Aga rahvaharimine ja narodniklus on muidugi ka tarvilised.
Nagu kõik nõudmised, mida saab esitada kellegi loomingule...
Ma mõtlen, et kui ka üks blogi lõpule jõuab, siis võiks uus asemele tulla. Missugune see olla võiks, ei oska öelda :)
ReplyDeleteLoodaks ikka jätku, kuid muidugi mõistetav, kui ring peaks sulguma. Aga nii või teisiti oleks millalgi huvitav lugeda, kuidas see kõik enda jaoks on olnud - sõnalt fotole, paberilt ekraanile, mismoodi edenes pildistamise protsess, kas postitustele järgnes ka mingi ootuse või tühjuse tunne ja kogu see kaadritagune asjale pühendumine. Ühesõnaga, "Making of...":)
ReplyDeletePojeng ja roos on igatahes väga pidulikkust täis!
ReplyDelete