Lehised ja loodetuul

Mõni aasta on nii, et ei näegi, millal lehised kollased on.

On ja on rohelised, ja siis on korraga paljad.

Üleeilne külm tegi seda vist.

Kollased nad on, vähemalt need, mis mõisa taga kasvavad,

need kolm, tihti ka pildi peale jäänud,

sest paistavad verandale.

Sügisel neid vaadates tulevad alati meelde

Siberi suured laaned ja nende värvid,

mida ma näinud pole.

Täna puhus loodetuul.
Sellest see klaar taevas lehiselatvades.

Ja nii oli vaheldumisi pilvi ja heledat valgust,

mis juba igal pool metsast läbi paistab.

Kabelitee.

Ja vaade kabelist.

Vaade 2.

Kõige suuremad Esna lehised
kasvavadki kabeliaias.
See kõige jämedam on nii jäme,
et kahekesi vaevalt ulatab ümbert kinni võtma.

See on teine seal.
Nad võivad olla sama vanad kui kabel, ligi 200 aastat.

Aga võsaalune on seal praegu niisugune.

Ja niisugune, kui lähemalt vaadata.

Aga ma arvan, et need puud Grünewaldtide vapil

on ikka ka lehised, mitte kuused, nagu raamatutes kirjas.

Ühe Grünewaldti-vanamehe käest küsisin ka,

aga tal oli ükskõik, lehis või kuusk.

No ikka lehis, või nagu vanasti siin öeldi:

Saksamaa kuusk.

Naljakas on see, et teine puu kasvab rüütli kiivril.

Ja Esna nime-mõisnike Essenite vapil on jälle öökullid.

Kaks öökulli. Mõlemad sellised teistmoodi vapid

puukeste ja linnukestega.

Esna vapid.

Kabeliesine.

Ja sügisklassika.

Sügisklassika seegi.

Pink kabeli ees.

Pinglil.

Ja õhus. Vahtraninad.

Sest tuul oli tõesti täna vägev, loodetuul,

ja seal kabelimäel on ta alati veel tugevam.

Sest see on päris kõrge küngas keset sood.

Kui tuult on, seal mühiseb.

Üks imelik veesilm, mis kunagi ei kao

ja mis on ka vanadel kaartidel,

aga kust välja midagi ei voola.

Ikka vist väikene allikas.
Kui mõelda, et see mägi oli kord hiiemägi, mine tea...

Aga need pole mitte vihmapiisad,

vaid tõrud ja lehed, mis vette sajavad.

Tuul tuulutas täna hoolega puid,

palju lagedamaks said.

Aga veel on tuulutada küll ja küll,

eriti tammedes.

Pargis.

Ja need tuttavad kirjud vahtrad

hakkavad juba pildilt ära kaduma.

Natuke veel on.

Kodasema väljad. Loodetuulega oktoobris.

Aga Kõu internet oli täna siin nii aeglane,

et nende piltide üleslaadimise ajal jõudśin lõigata

suure kastitäie õunu. 20 purki õunamoosi tuli.

Tänu aeglasele netile.

Suur vihm, muud midagi

Juba öösel hakkas trummeldama,

tuul ja vihm.

Oktoobrisadu.

Istusin toas, tegin Pessoad.

Paar heledat hetke.

Ja natuke taevast, jupp vikerakaart.
Siis jälle jäme sadu. Kõik lirtsub väljas.

Aga nüüd, pimedas: kuu pilvede vahel sõitmas,

täies purjes, üksik täht majakaks.

Valge hommik

Lumi see veel pole.

Aga väga külm öö, miinus nelja peale langes siin,

ja väga ilus hommik. Valge.

Aga ikka värviline ka.

Härmatis nagu suhkur sügise koogil.

Ja sügise lilledel.
Muide, neil polnud veel häda midagi.
Jää sulas ära ja õitsevad edasi.


Valge valgel.

Ja niisugune oli rapsipõld.

Ma püsis varjus valge vist kella kümneni.

Aga see on veel hommik, vara,

kui päike on alles välja tulnud.

Autokatusel.

Ja maas.

Elupuu.
See on juba iga päev linde täis, söövad seemneid.

Ja öösiti on taevast kuulda hanede minekut.

Ja pargiroos, mis varasuvel nii uhkesti õitses.

Nüüd õitseb veel nii.

Ja see, mille nimi mul kogu aeg meelest ära läheb.

Kimalased käisid veel päeval ta õites,

külmast natuke uimased kimalased

külmast natuke plekilistes õites.

Valge heinamaa.

Ja lõpuks, lehtede lend.

Sest sii algas nende sadu,

nagu sellistel külmahommikutel ikka,

oktoobris.

Nad on nüüd küpsed langema

ja maa võtab nad vastu, nagu kõik.

Ja veelkord härmatis, lepalehtedel -

just hetk enne kui päike ta sulatab.

Kaunid sajud (kaugel) ja kuu kogu oma ilus

Kui põllul porgandeid, peete ja kaalikaid võtsime,

möödus Ammuta poolt pilv,

mis vedas järel kaunist sajusleppi.

Põllul paistis päike ja porgand oli ilus.

Nii nägi välja kogu pilv.

Ja nii oli kuu, kui päike juba loojas.
Õhtu on külm ja karge.
Juba külmetab.

Uued õied

Ja kõik see õitseb kord veel,

härmatises ja päikeses.

Kortsleht.

Võilill.

Nõges.

Tulikas.

Puutrepp.

Jälg müüri katusel.

Kontpuu...

ja vahtra...

ja kontpuu...

ja veelkord vahtra mahalangenud leht.

Hommiku päikeses. Oktoobris.

Oktoober käes

Ja ongi, mõnusa oktoobriilmaga,

külma tuult, päikest, natuke vihmasabinat.

Viimaste päevade kõvad tuuled

on metsa päris õhuliseks puhunud.

Ja pink kabeli ees oli selline.

Korjasin puu otsast Pärnu tuviõunu ehk trebuusid
(Treboux selle prantslase nimi oli, kes Pärnus sordi aretas).
Et valmis ja lubatakse kõva külma, kuigi mine tea.
Seni on ilmkogu aeg ilusam kui lubatakse.
Ja panin kodus akendele talveraamid ette.
Toad on nüüd teistmoodi.
Pole enam seda suve läbipaistvust.
Aga hea soe selle eest.

Ja loodusklassi noored
õppisid mõisas Indreku käe all
toolide parandamist.


Ja parandasid ka.

Ja eks neil olnud muidu lihtsalt huvitav koos olla,

nagu noortel ikka.