Novembriõhtul

Et päevad on nüüd sellised,

et neid justkui ei panegi tähele,

seda natuke määrdunud, natuke halli valgust

justkui ei hakkagi valguseks lugema

ja justkui ärkad alles siis, kui hämarus tuleb õuele,

siis see hämarus oleks justkui nende lühikeste päevade

tõeline valgus.

Tema tõmbab sind välja, tõmbab endasse.

Ja siis läheb pimedaks

ja tule valgus on see veel tõelisem valgus.

Selles justkui möödukski see aeg,

küünalde kumal, tule paistel, hämaras.

Kolm küünalt mesiselt...

... ja külmalt...

...vana Grünewaldtide klaveri kaanel,

tühjas jahedas saalis,

novembriõhtul.

Rebase märjad jalad

Hämar-hele, hall-valge, sulaudune.

Selline päev,

nagu oleks talv juba kestnud.

Samblik lehiseoksal.

Mutt

seal all.

Leht.

Siin peal.

Ja rebase-saks,

kes igatahes päris vette ka ei lähe,

mis siis, et käpad märjad.

Udust uttu,

hämarusest hämarusesse.

Niisugune päev.

Nagu poleks teist olnudki.

Mitmes lumi?

Mitmes lumi see on nüüd?

Teine?
Või teine esimene?
Sest see esimene esimene oli rohkem selline lörts ja lobjak.

Ja mitmes jääb?

Ja mitmes esimene

on veel selline rõõmustav, noor,

enne kui lumi saab vanaks.

Vanmaks asjaks.

See kabelitee-äärne kontpuu

paistab olevat üks tegelane siin päevikus.
Mitte ei saa tast niisama mööda.

Nagu neist tammedestki.

Sitzen Sie, bitte!
Ein gutes Sofa,

n'est-ce pas, Mademoiselle?

Proua Gertrude,

vana mõisavirtina aken.

Proua Gertrude ootab saksu koju.

Pirukad on ahjus.

Õrnalt lund

Õrnalt lund allikamaja aknal -

ei märkagi.
Ja saunatiigi trepil -
ei saa mitte märgata.

Ja verandatrepil.

Ja sinna lademesse kukkunud sirelilehtedel.

Ja üksikul lehel.

Ja punasel roosilehel,

mis veel hoiab varrest.

Aga see kollane päikesevalgus

läbi lumesaju -

ei tea, miks see alati meenutab

lapsepõlve talviseid päevi,

kui hommikule varsti järgnes õhtu

ja see kollane justkui oligi juba õhtu,

nii vara nii hilja.

Kivi väikeses allikas.

Ja puude pilt.

Ja võsaalune.

Ja need lõpmatud lehed,

alles nii nähtavad ja nii iseloomuga,

just nagu elaksid veel,

just nagu heidaksid magama.

Ja raudteetamm - igal pool täna

õrnalt lund.

Külmunud

Mis puu otsa jäid, on külmunud,

siidisabadele nokkida,

kui tulevad.

Ja see ka. Ilus.

Aga täitsa jääs.

Ja kõik need pruunid ja violetid,
feuilles mortes,
üle suhkurdatud.

Mustsõstraleht.

Ja vaarikaleht.

Ja rohi.

Ja päev on tuuline ja kõle,

aga vahepeal tuleb päike välja,

natuke sulatab.

Ja läheb siis allika taha looja.

November.

Päike tõuseb ja kuu kaob

Hommik jälle -7, härmas, selge.

Päike tõuseb oma talvepesast.

Kuu on valvanud terve pika öö,
mis oli lõpmatult hele.
Ja ei taha nüüdki veel looja minna.

Aga kohe ta siiski kaob,

sulades taevasse ja vette nagu jää.

Hingedepäeva hommik allikal

Külm

on lõpuks ometi teinud tee, hea kõva tee,

allikale ja igale poole.

Viimased lehed kibuvitsapõõsal

ja lehed, mis pole enam ei esimesed ega viimased,
talve pruunid lehed vanal purdel,
kuni tuul nad ükskord jõkke puhub.

Uus päike. Tõesti nagu uus,
päike, mis ei mäleta sügist ega suve.

Kellegi kootud kriipsud.

Ja kus ta ise nüüd on?

Hommikul oli jälle -7.

Jõgi aurab, kasvatab härmatist kalda okstele

ja jääd.

Hingedeaja täiskuu

Rebane klähvib jõe taga metsas kuud,

küla koerad hauguvad rebast.

Lehed krabisevad vastu kõva maad

jalgade all külmunud puruks.