Novembriõhtul

Et päevad on nüüd sellised,

et neid justkui ei panegi tähele,

seda natuke määrdunud, natuke halli valgust

justkui ei hakkagi valguseks lugema

ja justkui ärkad alles siis, kui hämarus tuleb õuele,

siis see hämarus oleks justkui nende lühikeste päevade

tõeline valgus.

Tema tõmbab sind välja, tõmbab endasse.

Ja siis läheb pimedaks

ja tule valgus on see veel tõelisem valgus.

Selles justkui möödukski see aeg,

küünalde kumal, tule paistel, hämaras.

Kolm küünalt mesiselt...

... ja külmalt...

...vana Grünewaldtide klaveri kaanel,

tühjas jahedas saalis,

novembriõhtul.