Küpsemine

Täna oli selline päev, kui viljad küpsevad väljal.

Kuiv ja soe ja tuuline.

Ja varsti nad on küpsed lõikuseks.

Aga mitte veel, vähemalt siin, Kodasema väljal

see oder. Aga tema lõhn on juba küpse vilja lõhn.

Ja puude varjud astuvad juba varakult

kaugele põllule välja.

Augustiõhtute hõng on teistsugune.

Aga et need on ka juba, seda ei arvanudki.

Alati see tuleb üllatusena: juba!

Ja ongi need päevad, võib-olla suve kõige kaunimad,
"kesks nurmi täis valmivat vilja".


Ja ohakad tee ääres,
nende õitseaeg on käes.

Ilusad õied.

Ja kesalill, tema veel ka.

Lihtsalt, et midagi oleks.

Rohkem siiski - küpsemine, küpsus,

lõkuskuu lävi.

Täiskuu

Ritsikate sirinas

on tema vaikus

tõusust loojanguni.

Augusti maa ja taevas

Augusti maa. Naerid.

Vana, unustusse jäänud juurvili.

Olevat hästi kasvanud alemaal.

Ei peeta vist, et ei kasva nii suureks kui kaalikas.

Muidu kena ümmargune nagu kuu praegu.

Ja täitsa magus.

Augusti taevas

Istusin õhtu otsa verandal ja puhastasin herneid.

Iga kord kui pilgu tõstsin, olid taevas uued pilved.

Nad kõik läksid kuhugi.

Kuu, aed ja oda

Kuu hakkab täis saama. Augusti täiskuu.

See pilt on vel läinud ööst.

Ja valg flokski on nagu kuu, hele ja puhas.

Nad alles hakkavad, nende suur õitseaeg, tõeline hilissuvi
on alles ees.
Aga flokse vaadates tuleb mulle alati meelde
see Viivi Luige värsirida:

Miks floksid mitu inimpõlve õitsevad?



Ja sõstrad on juba mahla täis

ja lillepeenar kuninglikes augustivärves

ja mesilased käivad seal

ja flokse on mitut värvi

ja nende õige värvi siis vist ongi punane või roosa,

sets phlox on ju leek või tuli ja floks eesti keeleski leeklill.

Ja tõesti nad õitsevad selleski taluaias

võib-olla juba mitmendat inimpõlve.

Mina pole neid küll istutanud.

Ainult ühe. Ja paar tükki teise kohta.

Aga päevalilled istutasin.

See on alati nagu ime, kui suureks nad kasvavad

väikesest ivast.
Ühe suvega.

Suvi on ikka võimas.

Aga seda odapilti näitas Ado Seire.

kes on ise pärit vanast ja suurest

Kareda Seirede soost.

Selle oda leidis tema ema nende põllust Karedal

ja oli tahtnud selle kartulikonksuks võtta.

Tema ots on painutatud ilmselt sellepärast,

et see oli surnu oda, mis talle kaasa pandi.
Kareda küla kivikalmed lükati kolhoosi ajal laiali.

See odaots oli tamasseeritud terasest,

inkrusteering putkel olevat olnud kullatud.

Viimase hinnangu kohaselt X-XI saj.

ja ilmselt kohalik töö, Eesti alalt. Saaremaalt?

See oli siis ühe Kareda üliku oda.

Nüüd on ta Ajaloomuuseumis.

Öö verandal

Ühe raamatu teekond

Sügist on suves ja elus.

Aga neil päevil tuletati mulle jälle meelde
seda imeliku saatusega raamatut.
Sest inimestel on hing ja elu,
aga raamatutelgi on oma saatus,
nii vähe sõltuv nende kirjutajast
või ükskõik kellest eraldi võttes.
Lihtsalt: sellel raamatul on läinud nii.


Ta on väga hästi paljunenud.
Päevalehe "Eesti loo" sarjas ilmus "Piiririigi"
21. või 22. väljaanne
(oleneb, kas mittetäielikku audioraamatut arvestada või mitte).


Eestis oli see siis neljas trükk:
1993, 1998, 2003 ja üleeile.

Aga Piiririik osutus suureks piirületajaks.

Euroopa.

Nendes maades on raamatute trükkimise kunst

väga vanade traditsioonidega. Ma alati imestan.

Gallimard'i "valge sari" on samas kujunduses

ilmunud vist juba kuuskümmend aastat.

Kauged maad: Ameerika, Türgi, Iisrael.

Google'i blogspot

tahab vist heebrea keelt lugeda,

aga ei suuda otsustada, mis pidi peaks,

ja keerab siis selle pildi,

tee mis tahad,

iga kord püsti.

Piirivalvuri töötõend,

õige nimega, nagu kord ja kohus.

Ida-Euroopa.

Druzhba Narodov, 12. 1997

Armsad Põhjamaad

olid tegelikult esimesed.

Aga kuigi selles sügisehõngus

on järeleandmist ja minekuvalmidust,

oli täna tegelikult veel päris ilus suvi.

Ja miks mitte õhtul verandal

ka seda väikest sündmust tähistada.

Sest jah, kui mõelda kõiki selle raamatu teekonna käänakuid,

ja sedagi,

et ta tõesti pöördus tagasi oma kirjutamiskohta

ja veel sellisel kujul,

mis mulle tähendas nii palju...

Eesti, soome, rootsi, norra, taani, itaalia, hispaania, saksa, hollandi, ungari, leedu, läti, vene, eesti, ameerika, eesti, türgi, heebrea, sloveeni, eesti. Prantsuse on rivist puudu.

Ja toomingad on tõesti juba küpsed.

Augustivihmad

Tumedad vihmapilved vajusid üle väljade

kuni õhtuni.

Ja suvekõrvitsad olid augustivihmades

salaja lehtede varjus jõmakaks kasvanud,

nagu neil see mood ja komme on.

Ühe praadisin õhtuks ära.

Ja õhtuks, nagu sel suvel ikka,

vajusid kõik need rasked vihmapilved silmapiiri taha

ja taevas läks lahti. Ainult puudelt tilgub veel.

Allika taga haugub rebane. Esimene täht on süttinud,

kollane kuu sätendab madalas läbi mustade puude,

nahkhiir ilmub ja kaob.

Aga kuust vasakul silmapiiril

sähvatab aeg-ajalt ilma müristamiseta välk,

ja ülevalt puude kohalt sähvatas üks hele "langev täht".

Selline sähvimine täna õhtul.

Augusti esimene hommik

August tuligi.

Ja nagu alati, mingit salapära endaga tuues,

mingit uut vaikust, tundub vähemalt, mingit uut sära.

Hommik oli nii kastene, et kask allika kohal aina tilkus vette.

Ja nii hele, et päike aina sillerdas nendes

tilgaringides ja allika põhjas ja igal pool.

See lill

ja see teine lill

olid küll natuke väsinud näoga seal allika ääres

sel hommikul.

Kuigi veel vaprad.

Ja siiski, pilk juba pöördub neilt ära.
Nad olid.

Sest juba on uued keeled pingule tõmmatud

vete kohale

ja neil ju peab hakatama mängima

ühtesid uusi viise.

Sest tõesti, kõiki neid ämblikuvõrke

eile ju veel ei olnud?

Sest eile veel polnud August,

see kuninglik kuu oma enese säras.

Ja nüüd ta on tulnud.

Nii vaikne on.
Aga kes?