Kuu, aed ja oda

Kuu hakkab täis saama. Augusti täiskuu.

See pilt on vel läinud ööst.

Ja valg flokski on nagu kuu, hele ja puhas.

Nad alles hakkavad, nende suur õitseaeg, tõeline hilissuvi
on alles ees.
Aga flokse vaadates tuleb mulle alati meelde
see Viivi Luige värsirida:

Miks floksid mitu inimpõlve õitsevad?



Ja sõstrad on juba mahla täis

ja lillepeenar kuninglikes augustivärves

ja mesilased käivad seal

ja flokse on mitut värvi

ja nende õige värvi siis vist ongi punane või roosa,

sets phlox on ju leek või tuli ja floks eesti keeleski leeklill.

Ja tõesti nad õitsevad selleski taluaias

võib-olla juba mitmendat inimpõlve.

Mina pole neid küll istutanud.

Ainult ühe. Ja paar tükki teise kohta.

Aga päevalilled istutasin.

See on alati nagu ime, kui suureks nad kasvavad

väikesest ivast.
Ühe suvega.

Suvi on ikka võimas.

Aga seda odapilti näitas Ado Seire.

kes on ise pärit vanast ja suurest

Kareda Seirede soost.

Selle oda leidis tema ema nende põllust Karedal

ja oli tahtnud selle kartulikonksuks võtta.

Tema ots on painutatud ilmselt sellepärast,

et see oli surnu oda, mis talle kaasa pandi.
Kareda küla kivikalmed lükati kolhoosi ajal laiali.

See odaots oli tamasseeritud terasest,

inkrusteering putkel olevat olnud kullatud.

Viimase hinnangu kohaselt X-XI saj.

ja ilmselt kohalik töö, Eesti alalt. Saaremaalt?

See oli siis ühe Kareda üliku oda.

Nüüd on ta Ajaloomuuseumis.