Ühe raamatu teekond

Sügist on suves ja elus.

Aga neil päevil tuletati mulle jälle meelde
seda imeliku saatusega raamatut.
Sest inimestel on hing ja elu,
aga raamatutelgi on oma saatus,
nii vähe sõltuv nende kirjutajast
või ükskõik kellest eraldi võttes.
Lihtsalt: sellel raamatul on läinud nii.


Ta on väga hästi paljunenud.
Päevalehe "Eesti loo" sarjas ilmus "Piiririigi"
21. või 22. väljaanne
(oleneb, kas mittetäielikku audioraamatut arvestada või mitte).


Eestis oli see siis neljas trükk:
1993, 1998, 2003 ja üleeile.

Aga Piiririik osutus suureks piirületajaks.

Euroopa.

Nendes maades on raamatute trükkimise kunst

väga vanade traditsioonidega. Ma alati imestan.

Gallimard'i "valge sari" on samas kujunduses

ilmunud vist juba kuuskümmend aastat.

Kauged maad: Ameerika, Türgi, Iisrael.

Google'i blogspot

tahab vist heebrea keelt lugeda,

aga ei suuda otsustada, mis pidi peaks,

ja keerab siis selle pildi,

tee mis tahad,

iga kord püsti.

Piirivalvuri töötõend,

õige nimega, nagu kord ja kohus.

Ida-Euroopa.

Druzhba Narodov, 12. 1997

Armsad Põhjamaad

olid tegelikult esimesed.

Aga kuigi selles sügisehõngus

on järeleandmist ja minekuvalmidust,

oli täna tegelikult veel päris ilus suvi.

Ja miks mitte õhtul verandal

ka seda väikest sündmust tähistada.

Sest jah, kui mõelda kõiki selle raamatu teekonna käänakuid,

ja sedagi,

et ta tõesti pöördus tagasi oma kirjutamiskohta

ja veel sellisel kujul,

mis mulle tähendas nii palju...

Eesti, soome, rootsi, norra, taani, itaalia, hispaania, saksa, hollandi, ungari, leedu, läti, vene, eesti, ameerika, eesti, türgi, heebrea, sloveeni, eesti. Prantsuse on rivist puudu.

Ja toomingad on tõesti juba küpsed.