Teekond Liivimaale. Pilistvere.

See on juba õhtu. Tagasi Eestimaal, Orrisaares.

Päike läheb allika taha looja. Saali uks.

Aga tänane teekond viis üle piiri Liivimaale,

sest Järva-Peetri lõunapoolne naaberkihelkond Pilistvere

on juba sealpool. Aga veel nii lähedal,

et Pilistvere Andrease kiriku tornist

pidi Peetri torn ära paistma. Vähemalt binokliga.

Trepp torni.

Liivimaa. Torniaken. Tamm.


Täna oli taevas palju erisuguseid pilvi,
mida põhjatuul kiiresti Eestimaalt Liivimaale ajas.
Kui nad päikese ära varjasid, oli külm.

Aga kui päike välja tuli, paistis Liivimaa niisugune.
Pilistfer. Andreaskirche tornist.

Kellaluuk.
Seal on hea istuda.

Vanasti tehti luugid lahti, kui kella löödi,

et kostaks kaugele. Polnud ju masinaid

ega nende müra. Kirikukella hääl

oli väga vali hääl. Kõik kuulsid.

Ja Pilistvere torn on väga kõrge, Liivimaa kõrgemaid,

nii nagu Järva-Peetris on Eestimaa maakirikute

kõige kõrgem torn.

Kell ise. Valatud 1901. Andreaskirche jaoks Venemaal.

Luugi riivlatt. Või mis tast alles on.

Kes see Jaan Riiman oli, ei tea. Üks Liivimaa mees.

Ja kes siit vanast trepikäigust üles tuleb,

ma ka ei tea. Mina ei näinud kedagi.

Valgus. Värviline klaas. Lubjatud sein.

Trepp ja aken.

Uks ja värav.

Ja tee.

Niisugune see Andreaskirche siis on.

Päike läks jälle ära. Ja mina sõitsin jälle koju tagasi.

Veel pildikesi vanalt Liivimaalt.

(Tänapäeval on see juba siinpool Järva piiri,

seega vägivaldselt Eestimaaga liidetud territoorium.

Aga ega okupatsioon ole kunagi õitsengut toonud).

Kurla elu.

Vanu asju tõmbab maa poole.

Kõiki tõmbab, aga vanad ei punni enam nii vastu.

Kuur Kurlas.

Looreha!

Aiamüürilgi on rohi juba kõrgeks kasvanud,

õhtuvarjud langevad teetolmu

ja tammed seisavad veel päikeses.

Ristik õitseb.

Ja sellel teeäärsel põllul hõljub õhtul kerge magus lõhn.
Ei saa õieti aru, on või pole. On.

Aga Kodasemal nägi veel sellistki heinategu.

Ega need rullid muidugi pole need.

Õige hein on ikka kärbises.

Ja kärbis on kenasti kammitud,

et vihm teda märjaks ei sajaks.

Aga heinamaa kammiti sellega.

Looreha!

Tegelikult ma läksin sinna Kodasema taha

vihtasid tegema.

Sest on laupäev

ja sai seda sauna köetud,

mille Jaan Maarjale ehitas

ja kus on vanamoodi keris,

mida tuleb kuus-seitse tundi kütta.

Aga siis saab ka hea.

Ja saunale tegi Jaan ka vanaviisi katuse,

lõikas ise laastud. Täna sai peaaegu valmis.

Homme lubas püha pidada.

Aga kõige õndsam sellest päevast

oli muidugi pärast sauna tiigi kaldal istuda.

Üks lind laulis veel. Õhtu oli pilvine ja vaikne.

Jah, õige, õige tasane oli.

Siil

Olin Tallinnas koosolekul.

Seal arutati ajakirjanduse olukorda.

Enne veel käisin remondis Võidu väljakul

seda suurt sõjasammast vaatamas.

See tuletas meelde ähvardavaid aegu,

mida ma õnneks ei mäleta.

Kahju, et on nagu on.

Aga õhtul bussijaama kandis

oli õhk täis papliebemeid

ja venelased istusid oma puukuuri ees

päikese käes. Ja see oli nagu alati.

Aga miski polnud siiski parem

sellest Järvamaa heinalõhnast

Koordi ja Öötla vahel,

mis korraga autosse lõi.

Heinad on head.

Need ei tee kellelegi midagi halba.

Sest õhtul pildistasin veel pargi ääres siili.

Ja tal oli nina tatine.

Ja mul hakkas nii häbi ja kahju.

Sest tal oli ju surmahirm.

Ja mina tahtsin lihtsalt pilti teha.

Nii palju kui saab, võiks ikka katsuda

kurjast hoiduda.

Heinamaarjapäevaõhtu jalutuskäik

Allee on viinud mõisa juurest metsa, metsavahile,

metsaheinamaadele.
Teed varjavad tammed on saanud vanaks

ja metsavahimaja pole enam ammugi

ja heinamaadel ei käida ka enam heinal.

Need saavad omaette ära õitseda,

vikat neisse enam ei puutu.

Sest heinad tehakse nüüd mõisa põllult.

Ja heinamaarjaks olgu nad juba rullis,

kuigi vana kombe järgi suurem heinategu alles

sellesinatse heinamaarjapäevaga õieti lahti läinudki.

Aga eks soo- ja metsahein valmi hiljem

ja kes siis vanasti põllu peal rohtu kasvatas.

Nii rikas polnud keegi.

Vanasti, mitte vanal eesti ajal, sest see pole enam

mingi vanasti,

vaid ikka siis, kui kõik need heinamaarjad ja jaagupid

veel midagi lugesid. Vanasti.

Ja muide heinamaarjapäeval endal

olnud heinategu üldse keelu all.

Aga täna õhtul puhus loodest mahe tuul

ja loodetuul on mu lemmik.

Ja raudteetammi ääres, ennäe

õitses juba tema.

Põdrakanep.

Hilissuve kuulutaja.

Aga täna õhtul tema kuulutus veel ei kehti.

Mul on tunne, et ööviiulite lõhn

ulatub praegu siia mõisa verandale välja.

Aga ma võin eksida.

Neid magusaid lõhnu on praegu ju õhtuti

kõik sood ja niidud täis.

Ja kurekatla õied olid täis õhtu valgust.

Ja tema ka. Ussikeel.

Heinamaarjapäeval

Lilled ja rohi heinamaarjapäeval.

Palavus.

Hommikul niidetud hein.

Aias.

Ootamatud külalised mõisas.

Marylandist. Tulnud Tallinna laulupeole.

Huvireisil mööda Järvamaad.

Ameeriklased. Neli. Need, kes naeratavad.

Juuliõhtu mõisas

Mõisaaias. Vana triiphoone varemetes.

Illusioon.
Nii on selle roosi nimi.
Istutasin ta sinna neli suve tagasi, kui siia Esna tulin
ja selle aiakese sinna müüri äärde tegin.
Kenasti on kasvama läinud.


Ja mõisa köögis. Vaikne pilvine õhtu on.
Kui oleks virtin, väntaks ta jäätisemasinat.
Ja külalapsed oleksid päeval köögi ukse taha metsmaasikaid toonud
ja saanud nende eest mõne kopika.
Aga pole virtinat. Pole jäätisemasinat. Pole külalapsi. Pole saksu.
Ainult vaikne juuliõhtu tühjas mõisas pärast kuuma päeva.


Ja mõisa verandal.
Triibu, mõisa kass, kuulsate kasside Kriimu ja Rulli poeg.
Kriimu, Aldo kass, oli Mõisakass I, sama nägu,
ja väga seltskondlik, nagu mõni vana Peterburi Grünewaldt.
Alati kui mõisa tuli külalisi, ilmus kuskilt Kriimu,
et tähtsalt nende keskel patseerida.
Ilma temata ei toimunud mõisas midagi.
Nüüd on ta teise mõisa kolinud.
Triibu nii seltskondlik ei ole.
Ühe suguvõsa allakäik.

Esimene juuli

ja esimene taldrikutäis täiesti küpseid aedmaasikaid

ja väga palav päev. 30 kraadi pärastlõunal vilus.
Kuuma ilma kanged lõhnad. Aedsalvei.

Aga ikka need maasikad... Küll see aeg tundub kauge,

kui oli talv ja pikad kuuvalged ööd

ja pikad palavad päevad tundusid

SIIS muinasjutuna...

Aga muidu niitsin täna heina.

Mulle meeldib vikatiga niita,

kuigi parmud sõid jalad veriseks.

Aga tänase hommiku üllatus oli see,

et käokeel õiteb ka siinsamas,

allikasilla juures.

Õhtul, kui päike on loojas,

jalutan uuesti sinna.

Aga nüüd teen verandal lahti

"Täiskuutaeva all",

kuigi täiskuuni on veel mõni päev. Ja öö.