Heinamaarjapäevaõhtu jalutuskäik

Allee on viinud mõisa juurest metsa, metsavahile,

metsaheinamaadele.
Teed varjavad tammed on saanud vanaks

ja metsavahimaja pole enam ammugi

ja heinamaadel ei käida ka enam heinal.

Need saavad omaette ära õitseda,

vikat neisse enam ei puutu.

Sest heinad tehakse nüüd mõisa põllult.

Ja heinamaarjaks olgu nad juba rullis,

kuigi vana kombe järgi suurem heinategu alles

sellesinatse heinamaarjapäevaga õieti lahti läinudki.

Aga eks soo- ja metsahein valmi hiljem

ja kes siis vanasti põllu peal rohtu kasvatas.

Nii rikas polnud keegi.

Vanasti, mitte vanal eesti ajal, sest see pole enam

mingi vanasti,

vaid ikka siis, kui kõik need heinamaarjad ja jaagupid

veel midagi lugesid. Vanasti.

Ja muide heinamaarjapäeval endal

olnud heinategu üldse keelu all.

Aga täna õhtul puhus loodest mahe tuul

ja loodetuul on mu lemmik.

Ja raudteetammi ääres, ennäe

õitses juba tema.

Põdrakanep.

Hilissuve kuulutaja.

Aga täna õhtul tema kuulutus veel ei kehti.

Mul on tunne, et ööviiulite lõhn

ulatub praegu siia mõisa verandale välja.

Aga ma võin eksida.

Neid magusaid lõhnu on praegu ju õhtuti

kõik sood ja niidud täis.

Ja kurekatla õied olid täis õhtu valgust.

Ja tema ka. Ussikeel.