Juuliõhtu mõisas

Mõisaaias. Vana triiphoone varemetes.

Illusioon.
Nii on selle roosi nimi.
Istutasin ta sinna neli suve tagasi, kui siia Esna tulin
ja selle aiakese sinna müüri äärde tegin.
Kenasti on kasvama läinud.


Ja mõisa köögis. Vaikne pilvine õhtu on.
Kui oleks virtin, väntaks ta jäätisemasinat.
Ja külalapsed oleksid päeval köögi ukse taha metsmaasikaid toonud
ja saanud nende eest mõne kopika.
Aga pole virtinat. Pole jäätisemasinat. Pole külalapsi. Pole saksu.
Ainult vaikne juuliõhtu tühjas mõisas pärast kuuma päeva.


Ja mõisa verandal.
Triibu, mõisa kass, kuulsate kasside Kriimu ja Rulli poeg.
Kriimu, Aldo kass, oli Mõisakass I, sama nägu,
ja väga seltskondlik, nagu mõni vana Peterburi Grünewaldt.
Alati kui mõisa tuli külalisi, ilmus kuskilt Kriimu,
et tähtsalt nende keskel patseerida.
Ilma temata ei toimunud mõisas midagi.
Nüüd on ta teise mõisa kolinud.
Triibu nii seltskondlik ei ole.
Ühe suguvõsa allakäik.