Vesiroosid

Hommikune leivategu

ja õhtune teekond

- juba Tallinnast koju tagasi.
See on see väike tee, Peningi kaudu,
Harju ja Järva taguäärte kaudu, vaikne tee.
See on huvitav, kuidas linnalähiümbrus oma arendustega
järsku otsa saab. See juhtub täpselt Peningi kaupluse juures.
Mis on täielik maapood, kehv ja räämas. Selliseid palju enam polegi.
Sealtpeale algabki maa, maa harilik vaesus, tühjus, ilu.


Tegelikult tulen suvel sedakaudu selle järve pärast.
Tean teda juba kolmkümmend aastat.
Koolipoisina otsisin metsast üles, vana kaardi järgi.
Siis teda veel palju keegi ei teadnud.
Nüüd teatakse rohkem, kahjuks.
Aga õhtuti on tema vesi sama vaikne kui siis.


Lubasin Jaanale ja Pillele Tallinnas,
et pildistan järvel tingimata vesiroose.
Aga tegelikult nad olid kaldast natuke kaugel.
Ja pealegi nad magasid juba.

Ja ujuda...

Peale siinset allikat oli see vesi võrratult pehme ja soe.

Ujusin vesirooside juurde

ja vaatasin, kuidas nad tukuvad oma täiuslikkuses.

Väike-Kareda suur veranda

Täna jäin siia Orrisaare verandale oma sissekannet tegema

päris pimeda peale. Pidin lambi tooma.

Päev lihtsalt kujunes pikaks.

Käisin Väike-Karedal uurimisretkel.

Miks, see on pikem jutt.

Mõte, et peaks Väike-Karedal käima,

tuli, kui jutustasin päeval Kaiale ja Siimule Orrisaarest.

Siis tuli korraga üks idee. Ajaloost. Et äkki on nii.

Aga see on pikem jutt. Teine päev.

Sest pärast õhtul veel luges Vahur-Paul Põldma

siinsamas verandal oma uut näidendit, esmaabi teemal,

ja see oli huvitav, ja siis veel jõime veini,

mille Rooside Norra tuttavad olid toonud.

Aga nüüd on mul siin teistmoodi külalised.

Tule peale lendavad. Kohe hulgana.

Aga teekond Väike-Karedale algas suurte pilvede alt.

Suur-Kareda.

Järva-Peetri.

Köisi.

Kaer pärast jäjrekordset rammusat sadu.

Tee Väike-Karedale.

Nagu nimigi ütleb, on see kolgas.

Väike-Kareda serv.

Eks ole, sellest puudemütakast saab kohe aru,

et seal peab olema mõis.

Mõisate jälg maastikus on võimas.

See on olnud suur korrastav jõud.

Pärast seda pole midagi võrreldavat olnud.

Ja seal puude sees oligi mõis.

Vähemalt väga suur veranda.

Sest palju muud tast järgi polnud.
Aga nii suurt verandat ma polegi näinud.

Sest ta oli tõesti suur. Trepp tõi väljast sinna üles.

Aga maja veranda küljes oli juba loobunud.

Trepp.

Uks.

Verandaaknad.

Anfilaad.

Siit paistab veel täitsa terve, eks ole.

Kõrvalhooneid. Palju varemeid.

Tagasiteel sõitis minust mööda mingi suur must läikiv elukas.

Korraga taipasin selgesti, kui imelik see on:

need suured kallid autod nii vaesel, mahajäetud, varemetes maal.

Midagi on siin väga viltu.

Aga kes seda parandab.

Kunagi saksad sõitsid ka tõllaga.

Aga neil oli kust kuhu sõita. Mõisast mõisa.

Sest see suur kena auto keeras Peetri kortermajade juurde.

Igaüks kujutab ette, mis on Peetri kortermajad: viletsus.

Aga kuhu neil tõldadel enam sõita on. Viletsusest viletsusse.

Varemetest mööda, sellest, mida enam pole, läbi.

Vaiksed õhtud

Möödunud suvel ka ju sadas.

Aga see oli rohkem tilkumine, nagu nutt.

Selle suve sajud on vihased, metsikud ja rõõmsad.

Nad langevad kohinal nagu kosed,

kõuekärgatuste ja elektrisärina saatel.

Kodumasinad saavad rikutud.

Veekeerised kannavad mulda ühest kohast teise.

Suur nõu, mis on mul pööningul augu all,

oli esimest korda täis saanud. Kandsin vett alla.

Aga õhtuks on alati kõik lõppenud.

Jälle lööb taevas õhetama,

jälle tõusevad pääsuksesed mängides kõrgele,

nagu seda suurt piksepilve, mis pärastõlunal kerkis,

poleks kunagi olnudki.

Ja allikatelt tõuseb udu.
Ta tõuseb korraks. Nagu midagi varjates.
Ja siis kaob jälle. Igal õhtul.

Aga see on muide uus vaade.
Jaan võttis Maarja sauna juurest natuke lepavõsa maha
ja esimest korda üle mitmekümne aasta
näeb siin mõisamail seda vaadet. Allikaluht. Udu.


Väga vaikne on.
Õhtud on juba väga vaiksed.
Ainult üks kaelustuvi ulus, just nagu meelde tuletades
kedagi.
Ja üks põldrüüt vilistas nukralt luhast üle lennates.
Sest nemad asuvad juba teele.

Aga paduvihm, mis solinal räästastest langes,
oleks nagu juba eile olnud.
Ainult puud tilguvad veel.
Haigur lendab krääksatades üle.
Tema ka igal õhtul.

Suvi 1722

Päike valgustas täna enne looja minekut

allikaesiseid puid nii imelikult, kuldselt, altpoolt.

Aga ikkagi valgustab ta ainult seda, mis on.

Seda, mis oli, ta enam ei valgusta.

Sest täna ma uurisin kaua aega ühte vana kaarti.

See paik siin ligi 300 aastat tagasi.

Tee, mis nüüdki viib päris sirgelt Peetri kiriku poole.

Aga üldiselt on kõigest, mis siis oli, alles ainult see põld,

mõisa väli, kus tänaõhtunegi päike paistis odrapeadele.

Kindlasti kasvas ka 1722 a. suvel, kui kaarti joonistati,

Orrisaare väljal otra. Ja õhtupäike pani selle pehmelt läikima.
Ainult kiviaiad ja põllupeenarde pihlakad on kadunud,

need lükati hunnikusse alles paarkümmend aastat tagasi,

päris kolhoosiaja lõpus. Aga väli jäi ikka samaks.

Muud midagi pole enam aastast 1722.

Ei selleaegseid hooneid

(ainult see "St. Petri" kihelkonnakirik, seegi ümber ehitatud),

ei midagi inimeste mälus suvest 1722.

Kord on suvi 2009 täpselt sama unustatud.

Ja ei tea, kas siis isegi see mõisaväli
ulatub samamoodi metsani, nagu 1722 ja nagu 2009,
sest mets paistab nüüdki jäävat umbes sama kaugele kui siis.
Aga ei tea, kuhuni ta ulatub siis, kui meie unustatud oleme,


kes me sellel suvel näeme seda vana õhtuvalgust
siin Orrisaare tubades,


kus aknaklaasid joonistasid eri pidi mustreid
nagu ikka õhtuti juba rohkem kui sada aastat.
Aga mitte kolmsada.
Nende klaaside mustrid
on ammu alatiseks kustunud.
Sest nad kustuvad niipea, kui päike läheb looja.
Või pilve taha.



Aga mõni asi ei kustugi nii ruttu.
1722. aasta suvel käis Orrisaares (Orrisallis) kartograaf
ja joonistas üles kõik selle kalli maa, mis kasvatas otra ja nisu,
rukist, heina ja puid.
Ta pealkirjastas oma kaardi nii:
Der Hof Orrisall sonst Essen kulla mit seinen Feldern, Wiesen und Wäldern
Anno 1722 d. 22 August


Niisugune see kaart on.
Aga mida tähendab see "kulla"?
Küla? Aga küla ju pole, on mõis.
Kas see tähendab, et mõisa asemel oli enne küla?
Sest vaevalt need suured väljad mõisa poolt metsast hariti,
nii vara kui 1722. aastaks.
Miks mitte küla, nii kena paik, just nagu loodud,
ühel pool väljad, teisel pool allikad, heinamaad, koplid.
Oma maailm. Küla, mis pidi kestma alati.
Mõis, mis küla hävitas ja omakorda pidi kestma alati.
Nüüd pole kumbagi. Ainult väli, oder, õhtupäike, tühjad toad.


Aga metsaheinamaa on tal üles joonistatud
kenasti koos kuhjadega.

Eks ta näinud seal neid kuhjasid.

Ja kandnud kaardile.

Ja mõisasüda, ehk siis kunagine külasüda.

M. on vesiveski jõe peal,

seal, kus ma nüüd hommikuti allikas käin,

kus peoleo vilistab tammedes.

Prantsuskeelne pühendus

suurtele härradele,

sest neile on
dédiée L'ORRISAL en Trois Parties
par son très humble et très obeissant Serviteur
Francois Lovis Franc de Franckenberg -
pühendatud ORRISAL Kolmes Osas
tema väga alandliku ja kuuleka Teenri,
Francois Louis Franc de Franckenbergi poolt.

Mis tähendab, et kaks osa on kadunud?
Ja tõesti, Suur-Kareda küla pole siin üldse peal.


Küll aga saame teada, et mõisa kanged Büsch-Wächter'id
ehk siis vist metsavahid, kelle elamised kaardile kantud,
on olnud Sander, Mart, Madis (Matthes) ja Tõno (Tonno).
Vahest oli see Tõnno mu vanaisa vanaisa Tõnno Tõnnovi
vaarisa? Võib ju mõelda, kui ei tea
ega saagi kunagi teada.


Aga need on Gross Carrida ehk Suur-Kareda inimesed.
Mõisa rõõmus rahvas. Mida need inimesed 1722
mõtlesid ja rääkisid mõisast, Essenitest, kartograaf Francist,
kes nende vana maa kõik sel suvel üles joonistas,
seda ei saa kunagi teada.

Nii palju aja uksi on lukus.
See kaart on nagu lukuauk.




Näitkeks on siit hästi näha, et Kodasema nimi tuleb tõesti
sõnadest ja 'koda' ja 'ase'
Kodda Assimsche
on Kodasema mõisa maa.

Koda-Aseme. Või Koda-Asime.

Mõned majad on Kaltenbruni ehk Roosna-Alliku tee ääres,
nagu nüüdki.

Nelja kihelkonna kaugusel: Kodavdere

Kodavere.

Väga kuumal päeval,

võib-olla selle suve kõige kuumemal.

Kohe Kodavere kiriku taga on Peipsi.

Kirik on ehitatud 1777.

Midagi on seal Reigi kirikuga (1802) väga sarnast.

Aga kummaski neist on ometi väga selgesti oma tunne ja olemine.

Kodaveres.

Pärnaallee viib kirikust maanteele.

Ja pärnaõied ripuvad seal nagu lühtrid.
Nende lõhna valitsusaeg on nüüd käes,
Suve kõrge hari.


Samuti kui angervaksa lõhn,
mis autossegi maanteede äärest sisse lööb,
ja valitseb allikateel.
Muide täna hommikul nägin lõpuks seda peoleod,
kes igal hommikul seal tammedes vilistab, kui allika poole lähen.
Ta lendas ja vilistas tammeladvas, ja kräunus,
sest vihmakass ta ju on.
Ja nüüd, õhtul, ootangi verandal äikest.
See tõuseb läänest.