Vesiroosid

Hommikune leivategu

ja õhtune teekond

- juba Tallinnast koju tagasi.
See on see väike tee, Peningi kaudu,
Harju ja Järva taguäärte kaudu, vaikne tee.
See on huvitav, kuidas linnalähiümbrus oma arendustega
järsku otsa saab. See juhtub täpselt Peningi kaupluse juures.
Mis on täielik maapood, kehv ja räämas. Selliseid palju enam polegi.
Sealtpeale algabki maa, maa harilik vaesus, tühjus, ilu.


Tegelikult tulen suvel sedakaudu selle järve pärast.
Tean teda juba kolmkümmend aastat.
Koolipoisina otsisin metsast üles, vana kaardi järgi.
Siis teda veel palju keegi ei teadnud.
Nüüd teatakse rohkem, kahjuks.
Aga õhtuti on tema vesi sama vaikne kui siis.


Lubasin Jaanale ja Pillele Tallinnas,
et pildistan järvel tingimata vesiroose.
Aga tegelikult nad olid kaldast natuke kaugel.
Ja pealegi nad magasid juba.

Ja ujuda...

Peale siinset allikat oli see vesi võrratult pehme ja soe.

Ujusin vesirooside juurde

ja vaatasin, kuidas nad tukuvad oma täiuslikkuses.