Vaiksed õhtud

Möödunud suvel ka ju sadas.

Aga see oli rohkem tilkumine, nagu nutt.

Selle suve sajud on vihased, metsikud ja rõõmsad.

Nad langevad kohinal nagu kosed,

kõuekärgatuste ja elektrisärina saatel.

Kodumasinad saavad rikutud.

Veekeerised kannavad mulda ühest kohast teise.

Suur nõu, mis on mul pööningul augu all,

oli esimest korda täis saanud. Kandsin vett alla.

Aga õhtuks on alati kõik lõppenud.

Jälle lööb taevas õhetama,

jälle tõusevad pääsuksesed mängides kõrgele,

nagu seda suurt piksepilve, mis pärastõlunal kerkis,

poleks kunagi olnudki.

Ja allikatelt tõuseb udu.
Ta tõuseb korraks. Nagu midagi varjates.
Ja siis kaob jälle. Igal õhtul.

Aga see on muide uus vaade.
Jaan võttis Maarja sauna juurest natuke lepavõsa maha
ja esimest korda üle mitmekümne aasta
näeb siin mõisamail seda vaadet. Allikaluht. Udu.


Väga vaikne on.
Õhtud on juba väga vaiksed.
Ainult üks kaelustuvi ulus, just nagu meelde tuletades
kedagi.
Ja üks põldrüüt vilistas nukralt luhast üle lennates.
Sest nemad asuvad juba teele.

Aga paduvihm, mis solinal räästastest langes,
oleks nagu juba eile olnud.
Ainult puud tilguvad veel.
Haigur lendab krääksatades üle.
Tema ka igal õhtul.