Uhked pilved ja Kuldrenett

Renett on valmis.

Ja sellel seal on täitsa nägu peas.
Aga nad on nii valmis, et paistavad juba läbi.

Kohe süüa. Ei seisa. Aga magusad.

Nagu suvi, mis neis on.

Ja vastu ilmajaama ennustusi tuligi ilus päev.

Suured valgete harjadega pilved tõusid taevasse.

Ja nad olid kohe väga suured,

ja tundus, nagu tuleks äikest, nagu suvel ühtelugu tuli.

Sest mõni oli nii tume.

Ja mõni nii suur, et kuidagi ei mahtunud pildile ära.

Aga nad lihtsalt rändasid üle maastiku

ja mööda silmapiiri.

Vihma ei tulnud, tuul puhus

ja talumehed said oma rapsi ja viimast kaera lõigata.

Päikesetõus septembris

Kohe hommikul ärgates oli tunda, et tuleb ilus hommik.

Ja päike just hakkaski tõusma akna taga,

ja vahtrate ja välja taga.

Ja veel ta ei paistnud selle metsa peale.

Aga kui allikasse läksin, ta paistis juba parki,
neile vahtratele seal eemal.

Ja neile seal. Nad on veel punasemaks läinud.

Ja läbi nende kaskede, aga mitte veel heinamaale.

Nüüd paistab ta juba igale poole.

Vist tuleb ilus päev.

Ja milline oli möödunud öö!

Pärast mesiniku juures käimist ja blogi ülespanekut

läksin verandatrepist alla ja tähed olid nii heledad,

et tõin saalist ühe joogamati, mis seal vedeles
ja heitsin selle peale pikali, ja Linnutee oli otse näo ees.

Väga rahulik oli, puud kahisesid, sügis on.

Mesinik

Tee mesiniku poole, tegelikult raudtee,

Esna alevik raudteelt, "selja tagant".

Selles kahekordses majas oli veel uue eesti aja alguses haigla.

Nüüd pole Esnas enam ühtegi asutust.

Vanal eesti ajal olnud muuseas apeek, kaks pagarit,

kaks kauplust, jahu- ja saeveski,

raudteejaamast rääkimata.

Selle jaama juurde kogu alevik üldse tekkis.

Enne oli seal mõisa heinamaa.

Ja Plaadi Ülo ütles täna,

et nii nagu see Esna kord võssa tehti,

nii ta jälle võssa kaob.

Tee mesiniku poole,

kellegi lambad.

Vaher tee ääres.


Mesiniku kuur.
Puude peal mesilasevaha kettad.

Õhtu oli tuuline, floksid ei seisnud paigal.

Aga vana mesinik Plaadi Ülo seisis küll.

Lasi veel meepurgi ette tõsta, et see ka peale jääks.

Ta peab olema kaheksakümne ligi, kaevab suure peenramaa

käsitsi ringi, mesilastele suhkrut ei anna, see tegevat nad nõrgaks.

Räägib iga kord huvitavaid lugusid vanast Esnast.

Seekord tuli jutuks rongiliiklus.

Küll neid käis eesti ajal siin tihti!

Neli korda päevas käinud Piilu, nii kutsuti mootorvagunit

selle prääksuva vile pärast.

See peatus ka Õles ja Öötla ristis, kus jaama polnud.

Kaks korda päevas käis postirong.

Kui tahtsid kirja ruttu näiteks Paide saata,

siis tuli see lasta postivaguni vastavasse pilusse,

seal oli ka Järva-Jaani, Vodja, Türi, Tamsalu pilud.

Post sorteeritigi vagunis, Esnas postkontorit polnud,

raudteejaam töötas ka sideagentuurina

ja telefoni käsikeskjaamana.

Ja kaks korda päeva käis veel "päris" reisirong, susla,

üks neist läks otse Viljandi, muidu olid kõik ikka

Türi-Tamsalu-Türi.

Ja sellel raudteel oli Ülo jutu järgi mingi erisuhe

kasahhidega!

Kõigepealt ehitanud seda I ilmasõja ajal kasahhid.

Siis olnud II ilmasõja viimane eshelon, mis Türi poole läks,

kasahhi SS väeosa.

Aga need jooksnud Läänerindel ameeriklaste poole üle.

Aga ameeriklased andnud nad venelastele välja.

Ja vangidena toodud nad Esna jaama propse laadima!

Kuu aega saanud nad veel ameerika toidupakke, konserve.

Aga linna ei lähe Ülo enne kui novembri alguses,

kui mesilastega on viimased protseduurid sooritatud.

Linnas käib ta Keskraamatukogus, telekat ei vaata.

Lugemist jätkub!

Juba enne kooliminekut pidanud vanaisale

lehte ette lugema,

sellesama köögilaua ääres, mis pildil.

Tasapisi hakanud ka sõnadest aru saama, mis seal olid

ja saksa ajal olnud poliitika tal juba puha selge.

Aga kuigi mesi oli juba ammugi kõik ära ostetud,

sest tänavu oli mett üldse vähem ja viijaid jälle rohkem,

oli ta ometi mulle kolm purki hoidnud,

kuigi ma polnud seda palunud.

Lihtsalt, kolmel aastal olen juba viinud.

Selline mees on mesinik Plaadi Ülo.

Pargis sügise esimesel päeval

Ja see päev algas tõesti sügiseselt,

hommik oli nii pime ja tume.

Aga soe.

Aga siis tuli päev oma kohina ja mühina

ja kiiresti jooksvate päikeselaikude

ja paari rabiseva vihmahooga,

ka tõeline sügis, aga teisiti,

energiliselt.

Ja soojust veel on
ja ritsikas veel laulab veranda ees.
Aga nüüd lähen vaatan,
kas vana mesinik Plaadi Ülo on veel siin
või juba linna läinud koos oma mesilaste meega.

Suve viimane päev

Sest ta vääris oma nime, soe ja tuuline,

nagu oli terve see suvi.

Vihm jõudis kohale alles õhtuhämarikus.

Aga lõppema ta hakkab,

tuleva suve viljadki on juba tärganud.

Ja veranda trepil lebavad need.

Aga on neidki veel, kes alles hakkavad
õitsema.


Ja neid, kes õitsevad veel.

Aga siilkübara õitest võtsin ja panin täna tinktuuri hakkama.

Pidi olema väga hea ja kasulik.

Käisin veel rattaga Järva-Jaanist selleks viina toomas.

Aga millel ta istub?

Eks päevalillel.

Tihased on seemned juba puha nahka pistnud.

Ei nemad talve pärast muretse.

Küll ma siis panen neile jälle!

Ja kust rohtu niidetud pole, on ta hõbedane hall

ja kõhiseb tuules.

Ja tee viib üle mäe

taeva, tühjuse, sügise poole.

Nava

See oli eile, pühapäeval, see tähendab, täna,

kui vaadata kuupäeva, mille all see sissekanne on.

Aga eile, jah, udu oli ikka veel maastikel,

kui Nava poole, kõigepealt Koeru poole teele asusime.

Aga see udu vaid ennustas sooja ja ilusat ilma,

tõelist hilissuvepäeva.

Ja keskpäevaks ta oligi hajunud.

Rabal oli peaaegu palav.

Selle nimi on Endla või ka Jämetsarve raba.
See on kauge paik keset Eestit, taganurkade taganurk,

siia on kunagi kokku jooksnud nelja maakonna,

Järva-, Viru-, Tartu- ja Viljandimaa tagumised nurgad.

Ja see on tänini väga vaikne kant, eriti jõgedetagune ala,

kuhu ei lähe ühtegi autoteed, sest pole silda.

Ja Nava on kõige selle keskel, väga keskel

ja väga kaugel.

Rabalt, kui oled lagedale jõudnud, paistab ta nii.

Need on tohutud haavad, mis kõige kaugemale näha on

ja rabalt tulles seisavad nad seal nagu Nava väravad.
Lähed nende vahelt läbi.

Ja seal on suur metsikusse rohtu kasvanud lagendik,

Nava põllud.

Ükski metsaistutusmasin siia soode taha ei pääsenud

ja nii pääsesid need põllud kuusetaimedest.

Ja naljalt see rammusal põllumullal lokkav rohi

puudel kasvama hakta ei lase.

Mets hiilib ligi vaid äärtest.

Nava õuepuud paistavad üle rinnuni ulatuva rohu

nagu nad kunagi võisid paista üle rukki.

Aga kõige suurem üllatus on see

(esimene kord käisin Naval ülemöödunud kevadel),

et need kunagi inimeste istutatud puud

veel magusaid õunu pakuvad.

Põhiliselt küll karudele, kes hoolega oksi on murdnud,

aga mitte tänavu.

Paistab, et tänavu pole Nava karudel õunaisu

veel peale tulnud.

Sest inimesed on siit läinud ju nii ammu.

Aga muide mitte NII ammu. Sest siis poleks enam sedagi.

Suure üllatusega sain teada, et Nava vanaperenaine

elas siin 1973. aastani!

Aga Nava on koht, kuhu mitte kunagi pole toonud teed,

mis suvel ka sõidetav oleks. Ainult soorajad. Ja jõed.

Aga ometi asus Nava kord suurel teel,

taliteel, mis siit läbi käis

ja mida mööda, kui sood olid külmunud

Tallinnast Tartussegi sõideti.

Naval asus talitee kõrts,

kus teelised öömaja said.

See oli muidugi ammu, rohkem kui sada aastat tagasi.

Tapa-Tartu raudteeliini ehitamise järel

hakkasid vanad suured taliteed mõistagi hääbuma

koos oma kõrtsidega.

Aga ma mõtlesin seal,

kui tihti võis Nava kõrtsi uknaaugust või korstnast

tõusev suits,

või tulukene aknas,

tähendada mõnele hilisele,

tuisu kätte jäänud küüdimehele

pääsemist.

See polnud muidugi see ahi ega see maja.

See on Nava uus maja.

Ja ahi on sellist fassongi, mida siin kandis,

Lõuna-Järvamaal ja Põhja-Viljandimaal

palju leida võib.

Kuigi Nava käis koguni hoopis Tartumaa alla.

Aga tegelikult oli see metsanurk,

kõik need Kitsed ja Käpad ja Kaerassaared ja Räägumetsad,

vist rohkem üks omaette maailm. Nagu saar keset maad.

Ja nad ise - lagedad saared keset lagedat sood.

Vanade piltide järgi võib aimata, kui avar see maastik oli.

Ääretu.

Luhad, sooheinamaad, lagedad rabad

ja neist kerkivad saared oma majakatustega,

mis võisid paista kilomeetrite kaugusele.

Nüüd astub mets iga aastaga sammu varemetele lähemale.

Aga enne kui ta kohale jõuab,

on need varemed muld.

Ja need floksidki vist juba.

See käib nii pikkamööda ja nii kähku.

Kolmkümmend kuus aastat

pole Nava korstnast enam

igal hommikul suitsu tõusnud.

Viimane perepoeg, keda kutsutud Navapoisiks,

vanapoiss, elanud Koerus ja käinud sealt emal külas.

Selle tarbeks pidanud ta Haaval,

kui seal veel inimesed elasid, väikest hobust.

Teispool jõge, soos,

sidunud ta hobusele "sookingad" alla

ja läinud.

Sest sealt on läbi soode Navale

oma kolm kilomeetrit.

Nii käis Navapoiss oma ema vaatamas

ja küllap lõhkus talle ahjupuid,

parandas katuseid, aitas heina teha...

Aga missugused olid selle ema õhtud,

talviti, küdeva ahju paistel,

üksi, kilomeetrite ulatuses

ei ühtegi teist inimhinge,

ainult sood, metsad, jõed,

tuisk seina taga, hundidki,

koer ja kass vaid seltsiks?

Muidugi ilma telefonita.

Ja ega kirjagi saanud Navale saata muidu

kui viisid ise kohale.

Ega seda ei oskagi ette kujutada.

Eks temale olnud see tema harjunud elu,

ainus, mida ta tundis.

Ja küllap ka armastas.

Kevadeti tegi ta toa ees jälle lillepeenraid,

justkui võiks keegi tulla neid imetlema.

Ja midagi neist õitses seal veel eilegi,

kui sõime tühjas aknaaugus istudes

Nava magusaid õunu,

just nagu taeva linnud, kes ei külva ega kogu kokku,

vaid söövad sellest, mis on.

Ja siis kaldus see hilissuvine päev juba õhtusse,

sest eks ta olnud ka varasügine,

ja me läksime jälle.

Ja nii paistsid Nava õuepuud,

kui me viimast korda neile tagasi vaatasime.

Ja nii tuleb sinna varsti päris sügis,

ja karudel ei pruugi enam õunapuude oksi murda,

sest õunad on kõik maha kukkunud,

ja siis tuleb varsti talv, kui karud enam ei käigi

ja kedagi käi, ainult põdrad

ja talvelindude tasa sädistavad parved,

kes söövad Nava põllult umbrohuseemneid

ja lendavad õhtu tulles sädinal üle raba.

Rabal lendasid eile valgus ja vari,

õhtupoolik oli nii soe.

Ainult kollane sära kauge rabasaare metsas

ja muidugi see lõhn rääkisid selget keelt,

sügis on.

Aga "teed", mis tuleb Navalt üle raba

ja läheb naabertallu Kaerassaarde,

ja mis isegi mõnele kaardile on kantud,

pole rabal igal poole õieti enam märgata.

Kurss tuleb valida nagu rabal ikka,

soosaarte kontuuri, päikese, tunde järgi.

Ja jõhvikad muidugi on nii valmis kui valmis.

Peaaegu magusad.

Kuigi nii hapud.

Kevadel pildistasin nende õisi.

Olgu nüüd siis siin mõni mari ka.

Ja rabarohi oma värvidega.

Ja see punane turbasamblalapp,

mille kohta Andrus ütles,

et see on pildi peal nagu kellegi

rabasse kadunud vatitekk.

Ja Sinijärv.

Ja kased seal, kus Räägu kanal

Sinijärvest välja voolab.

Jäälinnud sööstsid seal edasi ja tagasi,

kui me jalad lahti võtsime ja läbi tammikärestiku

teisele kaldale ronisime.

Ja niisugune oligi siis selle suve viimane pühapäev.

Ja ta oli tõesti nii pikk ja ilus,

nagu olekski veel tõesti suvi.

Ja me käisime kaugel, väga kaugel,

saarel üle raba,

mis oli nagu heleda valguse ja tumeda varju meri,

Navas.