Suve viimane päev

Sest ta vääris oma nime, soe ja tuuline,

nagu oli terve see suvi.

Vihm jõudis kohale alles õhtuhämarikus.

Aga lõppema ta hakkab,

tuleva suve viljadki on juba tärganud.

Ja veranda trepil lebavad need.

Aga on neidki veel, kes alles hakkavad
õitsema.


Ja neid, kes õitsevad veel.

Aga siilkübara õitest võtsin ja panin täna tinktuuri hakkama.

Pidi olema väga hea ja kasulik.

Käisin veel rattaga Järva-Jaanist selleks viina toomas.

Aga millel ta istub?

Eks päevalillel.

Tihased on seemned juba puha nahka pistnud.

Ei nemad talve pärast muretse.

Küll ma siis panen neile jälle!

Ja kust rohtu niidetud pole, on ta hõbedane hall

ja kõhiseb tuules.

Ja tee viib üle mäe

taeva, tühjuse, sügise poole.