Nava

See oli eile, pühapäeval, see tähendab, täna,

kui vaadata kuupäeva, mille all see sissekanne on.

Aga eile, jah, udu oli ikka veel maastikel,

kui Nava poole, kõigepealt Koeru poole teele asusime.

Aga see udu vaid ennustas sooja ja ilusat ilma,

tõelist hilissuvepäeva.

Ja keskpäevaks ta oligi hajunud.

Rabal oli peaaegu palav.

Selle nimi on Endla või ka Jämetsarve raba.
See on kauge paik keset Eestit, taganurkade taganurk,

siia on kunagi kokku jooksnud nelja maakonna,

Järva-, Viru-, Tartu- ja Viljandimaa tagumised nurgad.

Ja see on tänini väga vaikne kant, eriti jõgedetagune ala,

kuhu ei lähe ühtegi autoteed, sest pole silda.

Ja Nava on kõige selle keskel, väga keskel

ja väga kaugel.

Rabalt, kui oled lagedale jõudnud, paistab ta nii.

Need on tohutud haavad, mis kõige kaugemale näha on

ja rabalt tulles seisavad nad seal nagu Nava väravad.
Lähed nende vahelt läbi.

Ja seal on suur metsikusse rohtu kasvanud lagendik,

Nava põllud.

Ükski metsaistutusmasin siia soode taha ei pääsenud

ja nii pääsesid need põllud kuusetaimedest.

Ja naljalt see rammusal põllumullal lokkav rohi

puudel kasvama hakta ei lase.

Mets hiilib ligi vaid äärtest.

Nava õuepuud paistavad üle rinnuni ulatuva rohu

nagu nad kunagi võisid paista üle rukki.

Aga kõige suurem üllatus on see

(esimene kord käisin Naval ülemöödunud kevadel),

et need kunagi inimeste istutatud puud

veel magusaid õunu pakuvad.

Põhiliselt küll karudele, kes hoolega oksi on murdnud,

aga mitte tänavu.

Paistab, et tänavu pole Nava karudel õunaisu

veel peale tulnud.

Sest inimesed on siit läinud ju nii ammu.

Aga muide mitte NII ammu. Sest siis poleks enam sedagi.

Suure üllatusega sain teada, et Nava vanaperenaine

elas siin 1973. aastani!

Aga Nava on koht, kuhu mitte kunagi pole toonud teed,

mis suvel ka sõidetav oleks. Ainult soorajad. Ja jõed.

Aga ometi asus Nava kord suurel teel,

taliteel, mis siit läbi käis

ja mida mööda, kui sood olid külmunud

Tallinnast Tartussegi sõideti.

Naval asus talitee kõrts,

kus teelised öömaja said.

See oli muidugi ammu, rohkem kui sada aastat tagasi.

Tapa-Tartu raudteeliini ehitamise järel

hakkasid vanad suured taliteed mõistagi hääbuma

koos oma kõrtsidega.

Aga ma mõtlesin seal,

kui tihti võis Nava kõrtsi uknaaugust või korstnast

tõusev suits,

või tulukene aknas,

tähendada mõnele hilisele,

tuisu kätte jäänud küüdimehele

pääsemist.

See polnud muidugi see ahi ega see maja.

See on Nava uus maja.

Ja ahi on sellist fassongi, mida siin kandis,

Lõuna-Järvamaal ja Põhja-Viljandimaal

palju leida võib.

Kuigi Nava käis koguni hoopis Tartumaa alla.

Aga tegelikult oli see metsanurk,

kõik need Kitsed ja Käpad ja Kaerassaared ja Räägumetsad,

vist rohkem üks omaette maailm. Nagu saar keset maad.

Ja nad ise - lagedad saared keset lagedat sood.

Vanade piltide järgi võib aimata, kui avar see maastik oli.

Ääretu.

Luhad, sooheinamaad, lagedad rabad

ja neist kerkivad saared oma majakatustega,

mis võisid paista kilomeetrite kaugusele.

Nüüd astub mets iga aastaga sammu varemetele lähemale.

Aga enne kui ta kohale jõuab,

on need varemed muld.

Ja need floksidki vist juba.

See käib nii pikkamööda ja nii kähku.

Kolmkümmend kuus aastat

pole Nava korstnast enam

igal hommikul suitsu tõusnud.

Viimane perepoeg, keda kutsutud Navapoisiks,

vanapoiss, elanud Koerus ja käinud sealt emal külas.

Selle tarbeks pidanud ta Haaval,

kui seal veel inimesed elasid, väikest hobust.

Teispool jõge, soos,

sidunud ta hobusele "sookingad" alla

ja läinud.

Sest sealt on läbi soode Navale

oma kolm kilomeetrit.

Nii käis Navapoiss oma ema vaatamas

ja küllap lõhkus talle ahjupuid,

parandas katuseid, aitas heina teha...

Aga missugused olid selle ema õhtud,

talviti, küdeva ahju paistel,

üksi, kilomeetrite ulatuses

ei ühtegi teist inimhinge,

ainult sood, metsad, jõed,

tuisk seina taga, hundidki,

koer ja kass vaid seltsiks?

Muidugi ilma telefonita.

Ja ega kirjagi saanud Navale saata muidu

kui viisid ise kohale.

Ega seda ei oskagi ette kujutada.

Eks temale olnud see tema harjunud elu,

ainus, mida ta tundis.

Ja küllap ka armastas.

Kevadeti tegi ta toa ees jälle lillepeenraid,

justkui võiks keegi tulla neid imetlema.

Ja midagi neist õitses seal veel eilegi,

kui sõime tühjas aknaaugus istudes

Nava magusaid õunu,

just nagu taeva linnud, kes ei külva ega kogu kokku,

vaid söövad sellest, mis on.

Ja siis kaldus see hilissuvine päev juba õhtusse,

sest eks ta olnud ka varasügine,

ja me läksime jälle.

Ja nii paistsid Nava õuepuud,

kui me viimast korda neile tagasi vaatasime.

Ja nii tuleb sinna varsti päris sügis,

ja karudel ei pruugi enam õunapuude oksi murda,

sest õunad on kõik maha kukkunud,

ja siis tuleb varsti talv, kui karud enam ei käigi

ja kedagi käi, ainult põdrad

ja talvelindude tasa sädistavad parved,

kes söövad Nava põllult umbrohuseemneid

ja lendavad õhtu tulles sädinal üle raba.

Rabal lendasid eile valgus ja vari,

õhtupoolik oli nii soe.

Ainult kollane sära kauge rabasaare metsas

ja muidugi see lõhn rääkisid selget keelt,

sügis on.

Aga "teed", mis tuleb Navalt üle raba

ja läheb naabertallu Kaerassaarde,

ja mis isegi mõnele kaardile on kantud,

pole rabal igal poole õieti enam märgata.

Kurss tuleb valida nagu rabal ikka,

soosaarte kontuuri, päikese, tunde järgi.

Ja jõhvikad muidugi on nii valmis kui valmis.

Peaaegu magusad.

Kuigi nii hapud.

Kevadel pildistasin nende õisi.

Olgu nüüd siis siin mõni mari ka.

Ja rabarohi oma värvidega.

Ja see punane turbasamblalapp,

mille kohta Andrus ütles,

et see on pildi peal nagu kellegi

rabasse kadunud vatitekk.

Ja Sinijärv.

Ja kased seal, kus Räägu kanal

Sinijärvest välja voolab.

Jäälinnud sööstsid seal edasi ja tagasi,

kui me jalad lahti võtsime ja läbi tammikärestiku

teisele kaldale ronisime.

Ja niisugune oligi siis selle suve viimane pühapäev.

Ja ta oli tõesti nii pikk ja ilus,

nagu olekski veel tõesti suvi.

Ja me käisime kaugel, väga kaugel,

saarel üle raba,

mis oli nagu heleda valguse ja tumeda varju meri,

Navas.