Mesinik

Tee mesiniku poole, tegelikult raudtee,

Esna alevik raudteelt, "selja tagant".

Selles kahekordses majas oli veel uue eesti aja alguses haigla.

Nüüd pole Esnas enam ühtegi asutust.

Vanal eesti ajal olnud muuseas apeek, kaks pagarit,

kaks kauplust, jahu- ja saeveski,

raudteejaamast rääkimata.

Selle jaama juurde kogu alevik üldse tekkis.

Enne oli seal mõisa heinamaa.

Ja Plaadi Ülo ütles täna,

et nii nagu see Esna kord võssa tehti,

nii ta jälle võssa kaob.

Tee mesiniku poole,

kellegi lambad.

Vaher tee ääres.


Mesiniku kuur.
Puude peal mesilasevaha kettad.

Õhtu oli tuuline, floksid ei seisnud paigal.

Aga vana mesinik Plaadi Ülo seisis küll.

Lasi veel meepurgi ette tõsta, et see ka peale jääks.

Ta peab olema kaheksakümne ligi, kaevab suure peenramaa

käsitsi ringi, mesilastele suhkrut ei anna, see tegevat nad nõrgaks.

Räägib iga kord huvitavaid lugusid vanast Esnast.

Seekord tuli jutuks rongiliiklus.

Küll neid käis eesti ajal siin tihti!

Neli korda päevas käinud Piilu, nii kutsuti mootorvagunit

selle prääksuva vile pärast.

See peatus ka Õles ja Öötla ristis, kus jaama polnud.

Kaks korda päevas käis postirong.

Kui tahtsid kirja ruttu näiteks Paide saata,

siis tuli see lasta postivaguni vastavasse pilusse,

seal oli ka Järva-Jaani, Vodja, Türi, Tamsalu pilud.

Post sorteeritigi vagunis, Esnas postkontorit polnud,

raudteejaam töötas ka sideagentuurina

ja telefoni käsikeskjaamana.

Ja kaks korda päeva käis veel "päris" reisirong, susla,

üks neist läks otse Viljandi, muidu olid kõik ikka

Türi-Tamsalu-Türi.

Ja sellel raudteel oli Ülo jutu järgi mingi erisuhe

kasahhidega!

Kõigepealt ehitanud seda I ilmasõja ajal kasahhid.

Siis olnud II ilmasõja viimane eshelon, mis Türi poole läks,

kasahhi SS väeosa.

Aga need jooksnud Läänerindel ameeriklaste poole üle.

Aga ameeriklased andnud nad venelastele välja.

Ja vangidena toodud nad Esna jaama propse laadima!

Kuu aega saanud nad veel ameerika toidupakke, konserve.

Aga linna ei lähe Ülo enne kui novembri alguses,

kui mesilastega on viimased protseduurid sooritatud.

Linnas käib ta Keskraamatukogus, telekat ei vaata.

Lugemist jätkub!

Juba enne kooliminekut pidanud vanaisale

lehte ette lugema,

sellesama köögilaua ääres, mis pildil.

Tasapisi hakanud ka sõnadest aru saama, mis seal olid

ja saksa ajal olnud poliitika tal juba puha selge.

Aga kuigi mesi oli juba ammugi kõik ära ostetud,

sest tänavu oli mett üldse vähem ja viijaid jälle rohkem,

oli ta ometi mulle kolm purki hoidnud,

kuigi ma polnud seda palunud.

Lihtsalt, kolmel aastal olen juba viinud.

Selline mees on mesinik Plaadi Ülo.