Must ja valge

Advendiküünla süütamine Järva-Peetris.

Novembri õitsemine

Mitte et see päev oleks olnud palju valgem

kui teised.

Vastupidi, kui vihmahoog Kanamatsi rabale vajus,

oli korraga pime,

nagu lähekski kohe pimedaks

ja enne tuleks öö, kui metsast välja saame.

Aga just sinna pimeduse ja vihma taha

olid peidetud värvid.
Päris harilikud raba värvid, turbasammal.
Aga kes see siis ikka harilikke asju mäletab.

Nad lähevad meelest ära nagu igapäevane leib.

Ja ka need värvid lähevad meelest, kui neid ei näe.

See imelik, äraspidi õitsemine novembri südames.

Novembri õitsemine, ajatu kevad,

elu enda salajased ja kadumatud värvid.

Ja jälle algas laugastel sadu,

ja ilm läks uuesti pimedaks.

Ja vihm peksis raskelt vett,

aga süda oli korraga kerge.

Miski sai mööda.

Miski, mis ei tule tagasi.

Sest mis siis ikka tuleb tagasi.

Päike viskas veel enne looja minekut

paar teiseilmakiirt üle põldude.

Kuu, mis varsti saab täis, juba ootas omas küljes.

Homme on esimene advent.

Päeva neeldumine

Mõneks hetkeks,

veidi pärast lõunat

ja veidi enne õhtut,

sest seda aega üldse ongi veidi,

muutub hämarus

millekski peaaegu nagu päevavalguseks.

Ja korraks on näha taevast.

Mitte just päikest, aga natuke sinist taevast üleval

ja lõpmata, lõpmata kaugel.

Nagu teisest ilmast.

Ja valgus, mis hämaruse korraks kumama lööb,

just nagu vana ähmase laterna,

on veidike violetne.

Ja pilved, samuti violetsed,

rullivad raskelt mööda raagus metsalatvu.

Ja on tunda. kohe läheb pimedaks.

Päev neeldub maa pealt

sellesse heledasse auku üleval.

Ja mida me mäletame temast?

Mulda, maa kaevamist, seda veidi valgemat hetke?

Võib-olla. Võib-olla midagi.

Vesi novembris

Vesi novembris on see:

lihtsalt vesi, hämar, tume,

ei midagi.

Ei mingit meenutust, ei mingit lubadust.

Sest kas siis midagi oli?

Kas siis midagi tuleb?

Päev hämardub valgenemata.

On vesi, vaatad, on videvik,

on olematuse tühi rahu.

Igavikupühapäev

Oligi selle aasta viimane,

kirikuaasta viimane pühapäev.

Üks maailmaaja ring saab täis loetud,

madalate pilvede all,

ja tähistaeva all,

mis üle paljude pimedate ööde uuesti näha oli.

Valguse uus külv

taeva vanasse mulda.

Valguse külaskäik

Tuleb? Ei tule?

Terve päeva, kuni pärastlõunani,

ta muudkui asutas tulema välja -

see ei tea millal viimati nähtu.

Ja päev oli ometi natuke värvilisem
paljalt sellest lubadusest ja ootusest.

Aga siis ta ikkagi tuli:

viltused pehmed kiired,

juba võõraks jäänud

ebamaine valgus kusagilt udude tagant.

Sambalale, tüvedele.

Teatrivalgus,

mis puud muudab tegelasteks.

Ja see etendus kestab vaid õige natuke aega.

Paar hekte saavad

need pruunid, violetsed, purpursed,

aga kõigepealt pruunid toonid

pidada oma kummalist teispoolsuspidu.

Siis on see läbi,

suur silm puude taga vajub uniselt kinni...

Kohe on õhtu ka.
Kunagi jälle...

Puud

Puud mõisa pliidisuus,

sellel hämaral päeval,

kui õhtu tuli kell kaks.

Ja puud õues, veidi varem.

Nende ühtepõimumine novembri videvikus
on mulle alati tundunud mingi kirjana.
Vaatad seda ja vaatad.
Välja ei loe midagi.

Taevalubadused

Aasta hakkabki tõmbuma oma viimasesse hämarikku.

Kirikukalendrist on see kenasti näha -

vee üks - Igaviku - pühapäev,

ja ongi läbi.

Aga iga valguseauk selles videvikus

sunnib silmi tõstma.

Kas tõesti taevas?

Mitte veel päris.

Aga kohe-kohe vist...

Aga kohe-kohe tõmbub hallus jälle koomale,

videvik valvab väljadel keset päeva

ja pimedus ootab metsa servas haigutadesoma tundi.

See tuleb varsti.

Heledam koht
oli vaid auk alumistes pilvedes.
Seal üleval, jah, on ju alati valgust.
Me teame.

Muumiad

Ongi päevad pimedad

ja see pildipillerkaar siin päevikus

on märkamatult koomale tõmbunud.

Muld, surnud lehed, raagus puud, igavene vesi,

videvik --

palju sa neid ikka pildistad.

Täna kella kahe ajal,
see tähendab, õhtu eel,
sattusin üle hulga aja müüri äärde "kloostriaeda",
et vaadata, ehk on veel mõni õis lume alt välja sulanud.
Tegin paar klõpsu, välguga.
Muumiad naeratasid.

Tuli

Tuli.

Sula tuli

öösel.

Ikka toas. Loomad käivad ümber maja.

Nii see päev läheb, toas, videvik, siis päev (hämar),

siis jälle videvik akna taga.

Orav on õunapuu otsas ära käinud,

võtnud oma igapäevas õuna ja läinud jälle.

Rebane on teinud oma põllutiiru päris maja lähedalt

(vist kui üldse väljas ei käi, lähevad nad eriti julgeks)

ja õhtuvideviku tulles on ilmunud otse akna taha kitsed.

Kuigi toas tuli juba põleb,

ei näi nad läbi klaasi paistvat inimest kartvat.

Kraabivad puu alt õunu.

Hämaras ja nii lähedlat tunduvad nad päris suured.

Siis ajavad pead püsti, liigutavad kõrvu, kaovad.

Varsti kaob aknast kõik. Pime väljas.

Toas

Kena, kui sellisel sunnitud toaslekupäeval

sajab akna taga hommik otsa laia lund.
Kui see pole ka Võlumägi,
siis natuke võlumaailm ikkagi.

Toast võib-olla ilusamgi kui õues,
kus tegelikult on sula ja niiske
(rinnahaigetele äärmiselt ebasoovitav ilmastik)...
See kena puhevil rästas muide
nokib juba tund aega sama õuna.
Maitseb!

Berghof

Lund sajab.

Loen voodis Võlumäge,

ise hobuse moodi köhides.

Raamatud pole süütud.

Tarvitses mul vaid need köited majja tuua ja lahti teha,

kui oligi käes justkui rahvusvaheline kopsusanatoorium Berghof:

köha, palavik, õhetamine, lumi.

Miinus muidugi Alpid, lamamistoolid rõdul, rikkalikud eined

ja fataalsus.

Õnneks pole ka Naphtat ega Settembrinit. Neid lobasuid.

Lund sajab. Pisikud õitsevad.
Õhtuti tõuseb palavik.

Üks talvekuu hommik

November ju vana au poolest talvekuu on.

Ja vahel ongi.

Nagu täna hommikul. See igihaljas vaade müürirõdult,

kuigi haljast on seal näha vähe. Kuused,

needki rohkem tumedad kui haljad.

Päike, mis tegelikult on seal paremal metsa taga alles.

Aga terve päeva, vähemalt nüüd lõuna ajal ikka veel
ta muudkui nagu hakkaks välja tulema.
Tema kuma on lumel.

Ja õuntel ka.
Pole pime.

Mardiõhtu lugemised

Alatskivi Apollo Belvederes.

Kirjandusõhtu lõppakordid:

veel küsimusi.
Lugemine elik lesung.

Selle paiga nimi on Apollo Belvedere

(end. Talli tare) -

sest kunagi seisis Apollo kuju, mis nüüd on Kadriorus,

Alatskivil.

Muusika.

Naljakas kokksuattumine on aga veel see,

et homme loen ja räägin jälle Apollos -

Tallinna Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Mardiõhtu ja Mardipäev.

Idatuul

Idatuul, kõledus, sula.

Suvi pole enam, sügis pole enam,

talv ei ole veel.

Mõisa väljad, novembris.

Mõisa vana veski,
iga talve ja kevadega
rohkem vare.