Puud mõisa pliidisuus,sellel hämaral päeval,
kui õhtu tuli kell kaks.
Ja puud õues, veidi varem.
Nende ühtepõimumine novembri videvikuson mulle alati tundunud mingi kirjana.
Vaatad seda ja vaatad.
Välja ei loe midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Välja ei loe midagi, aga küll kisub lugema! Siin Hirmustes sama lugu, võibki ennast unustada seda vaikses tuules pidevalt muutuvat mõistatuslikku mustrit jälgima.
ReplyDelete