Mõneks hetkeks,veidi pärast lõunat
ja veidi enne õhtut,
sest seda aega üldse ongi veidi,
muutub hämarus
millekski peaaegu nagu päevavalguseks.
Ja korraks on näha taevast.
Mitte just päikest, aga natuke sinist taevast üleval
ja lõpmata, lõpmata kaugel.
Nagu teisest ilmast.
Ja valgus, mis hämaruse korraks kumama lööb,just nagu vana ähmase laterna,
on veidike violetne.
Ja pilved, samuti violetsed,
rullivad raskelt mööda raagus metsalatvu.
Ja on tunda. kohe läheb pimedaks.
Päev neeldub maa pealtsellesse heledasse auku üleval.
Ja mida me mäletame temast?
Mulda, maa kaevamist, seda veidi valgemat hetke?
Võib-olla. Võib-olla midagi.
No comments:
Post a Comment