Nigulapäeva külalised Esna mõisas

Külaline nr. 1,

(sest kes siis St. Nicolause päeval,

kui Santa Claus isiklikult.)

Ja tema kõige suurem fänn.

Sest juba kolmandat aastat peavad Esna mõisas
oma jõulupuud vahetusõpilased koos vastuvõtuperedega.
See aasta olid kõige kaugema Taist ja Brasiiliast.

Ja Nigulapäeva külaline seegi. Lumi.
Tsipake lund.
Välguga tehtud pilt,
sest juba 0li hämar,
kui ta üldse valgeks läkski.
Ei pannud tähele.
Ja külaliste käimine
sellisel hämaral ajal
on tegelikult väga armas.

Paradiis

Pessoa tuli välja

Fernando, Alvaro...

Kuldne selg,

klassika kuldne valgus...

Kui Pessoa on juba klassika?

On või?

Enne viimaseid kontserte: In Spe Esnas

Erkki

Riho

Erkki

Proov

Must ja valge

Advendiküünla süütamine Järva-Peetris.

Novembri õitsemine

Mitte et see päev oleks olnud palju valgem

kui teised.

Vastupidi, kui vihmahoog Kanamatsi rabale vajus,

oli korraga pime,

nagu lähekski kohe pimedaks

ja enne tuleks öö, kui metsast välja saame.

Aga just sinna pimeduse ja vihma taha

olid peidetud värvid.
Päris harilikud raba värvid, turbasammal.
Aga kes see siis ikka harilikke asju mäletab.

Nad lähevad meelest ära nagu igapäevane leib.

Ja ka need värvid lähevad meelest, kui neid ei näe.

See imelik, äraspidi õitsemine novembri südames.

Novembri õitsemine, ajatu kevad,

elu enda salajased ja kadumatud värvid.

Ja jälle algas laugastel sadu,

ja ilm läks uuesti pimedaks.

Ja vihm peksis raskelt vett,

aga süda oli korraga kerge.

Miski sai mööda.

Miski, mis ei tule tagasi.

Sest mis siis ikka tuleb tagasi.

Päike viskas veel enne looja minekut

paar teiseilmakiirt üle põldude.

Kuu, mis varsti saab täis, juba ootas omas küljes.

Homme on esimene advent.

Päeva neeldumine

Mõneks hetkeks,

veidi pärast lõunat

ja veidi enne õhtut,

sest seda aega üldse ongi veidi,

muutub hämarus

millekski peaaegu nagu päevavalguseks.

Ja korraks on näha taevast.

Mitte just päikest, aga natuke sinist taevast üleval

ja lõpmata, lõpmata kaugel.

Nagu teisest ilmast.

Ja valgus, mis hämaruse korraks kumama lööb,

just nagu vana ähmase laterna,

on veidike violetne.

Ja pilved, samuti violetsed,

rullivad raskelt mööda raagus metsalatvu.

Ja on tunda. kohe läheb pimedaks.

Päev neeldub maa pealt

sellesse heledasse auku üleval.

Ja mida me mäletame temast?

Mulda, maa kaevamist, seda veidi valgemat hetke?

Võib-olla. Võib-olla midagi.

Vesi novembris

Vesi novembris on see:

lihtsalt vesi, hämar, tume,

ei midagi.

Ei mingit meenutust, ei mingit lubadust.

Sest kas siis midagi oli?

Kas siis midagi tuleb?

Päev hämardub valgenemata.

On vesi, vaatad, on videvik,

on olematuse tühi rahu.

Igavikupühapäev

Oligi selle aasta viimane,

kirikuaasta viimane pühapäev.

Üks maailmaaja ring saab täis loetud,

madalate pilvede all,

ja tähistaeva all,

mis üle paljude pimedate ööde uuesti näha oli.

Valguse uus külv

taeva vanasse mulda.

Valguse külaskäik

Tuleb? Ei tule?

Terve päeva, kuni pärastlõunani,

ta muudkui asutas tulema välja -

see ei tea millal viimati nähtu.

Ja päev oli ometi natuke värvilisem
paljalt sellest lubadusest ja ootusest.

Aga siis ta ikkagi tuli:

viltused pehmed kiired,

juba võõraks jäänud

ebamaine valgus kusagilt udude tagant.

Sambalale, tüvedele.

Teatrivalgus,

mis puud muudab tegelasteks.

Ja see etendus kestab vaid õige natuke aega.

Paar hekte saavad

need pruunid, violetsed, purpursed,

aga kõigepealt pruunid toonid

pidada oma kummalist teispoolsuspidu.

Siis on see läbi,

suur silm puude taga vajub uniselt kinni...

Kohe on õhtu ka.
Kunagi jälle...

Puud

Puud mõisa pliidisuus,

sellel hämaral päeval,

kui õhtu tuli kell kaks.

Ja puud õues, veidi varem.

Nende ühtepõimumine novembri videvikus
on mulle alati tundunud mingi kirjana.
Vaatad seda ja vaatad.
Välja ei loe midagi.

Taevalubadused

Aasta hakkabki tõmbuma oma viimasesse hämarikku.

Kirikukalendrist on see kenasti näha -

vee üks - Igaviku - pühapäev,

ja ongi läbi.

Aga iga valguseauk selles videvikus

sunnib silmi tõstma.

Kas tõesti taevas?

Mitte veel päris.

Aga kohe-kohe vist...

Aga kohe-kohe tõmbub hallus jälle koomale,

videvik valvab väljadel keset päeva

ja pimedus ootab metsa servas haigutadesoma tundi.

See tuleb varsti.

Heledam koht
oli vaid auk alumistes pilvedes.
Seal üleval, jah, on ju alati valgust.
Me teame.

Muumiad

Ongi päevad pimedad

ja see pildipillerkaar siin päevikus

on märkamatult koomale tõmbunud.

Muld, surnud lehed, raagus puud, igavene vesi,

videvik --

palju sa neid ikka pildistad.

Täna kella kahe ajal,
see tähendab, õhtu eel,
sattusin üle hulga aja müüri äärde "kloostriaeda",
et vaadata, ehk on veel mõni õis lume alt välja sulanud.
Tegin paar klõpsu, välguga.
Muumiad naeratasid.

Tuli

Tuli.

Sula tuli

öösel.

Ikka toas. Loomad käivad ümber maja.

Nii see päev läheb, toas, videvik, siis päev (hämar),

siis jälle videvik akna taga.

Orav on õunapuu otsas ära käinud,

võtnud oma igapäevas õuna ja läinud jälle.

Rebane on teinud oma põllutiiru päris maja lähedalt

(vist kui üldse väljas ei käi, lähevad nad eriti julgeks)

ja õhtuvideviku tulles on ilmunud otse akna taha kitsed.

Kuigi toas tuli juba põleb,

ei näi nad läbi klaasi paistvat inimest kartvat.

Kraabivad puu alt õunu.

Hämaras ja nii lähedlat tunduvad nad päris suured.

Siis ajavad pead püsti, liigutavad kõrvu, kaovad.

Varsti kaob aknast kõik. Pime väljas.

Toas

Kena, kui sellisel sunnitud toaslekupäeval

sajab akna taga hommik otsa laia lund.
Kui see pole ka Võlumägi,
siis natuke võlumaailm ikkagi.

Toast võib-olla ilusamgi kui õues,
kus tegelikult on sula ja niiske
(rinnahaigetele äärmiselt ebasoovitav ilmastik)...
See kena puhevil rästas muide
nokib juba tund aega sama õuna.
Maitseb!

Berghof

Lund sajab.

Loen voodis Võlumäge,

ise hobuse moodi köhides.

Raamatud pole süütud.

Tarvitses mul vaid need köited majja tuua ja lahti teha,

kui oligi käes justkui rahvusvaheline kopsusanatoorium Berghof:

köha, palavik, õhetamine, lumi.

Miinus muidugi Alpid, lamamistoolid rõdul, rikkalikud eined

ja fataalsus.

Õnneks pole ka Naphtat ega Settembrinit. Neid lobasuid.

Lund sajab. Pisikud õitsevad.
Õhtuti tõuseb palavik.

Üks talvekuu hommik

November ju vana au poolest talvekuu on.

Ja vahel ongi.

Nagu täna hommikul. See igihaljas vaade müürirõdult,

kuigi haljast on seal näha vähe. Kuused,

needki rohkem tumedad kui haljad.

Päike, mis tegelikult on seal paremal metsa taga alles.

Aga terve päeva, vähemalt nüüd lõuna ajal ikka veel
ta muudkui nagu hakkaks välja tulema.
Tema kuma on lumel.

Ja õuntel ka.
Pole pime.

Mardiõhtu lugemised

Alatskivi Apollo Belvederes.

Kirjandusõhtu lõppakordid:

veel küsimusi.
Lugemine elik lesung.

Selle paiga nimi on Apollo Belvedere

(end. Talli tare) -

sest kunagi seisis Apollo kuju, mis nüüd on Kadriorus,

Alatskivil.

Muusika.

Naljakas kokksuattumine on aga veel see,

et homme loen ja räägin jälle Apollos -

Tallinna Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Mardiõhtu ja Mardipäev.

Idatuul

Idatuul, kõledus, sula.

Suvi pole enam, sügis pole enam,

talv ei ole veel.

Mõisa väljad, novembris.

Mõisa vana veski,
iga talve ja kevadega
rohkem vare.

Novembriõhtul

Et päevad on nüüd sellised,

et neid justkui ei panegi tähele,

seda natuke määrdunud, natuke halli valgust

justkui ei hakkagi valguseks lugema

ja justkui ärkad alles siis, kui hämarus tuleb õuele,

siis see hämarus oleks justkui nende lühikeste päevade

tõeline valgus.

Tema tõmbab sind välja, tõmbab endasse.

Ja siis läheb pimedaks

ja tule valgus on see veel tõelisem valgus.

Selles justkui möödukski see aeg,

küünalde kumal, tule paistel, hämaras.

Kolm küünalt mesiselt...

... ja külmalt...

...vana Grünewaldtide klaveri kaanel,

tühjas jahedas saalis,

novembriõhtul.

Rebase märjad jalad

Hämar-hele, hall-valge, sulaudune.

Selline päev,

nagu oleks talv juba kestnud.

Samblik lehiseoksal.

Mutt

seal all.

Leht.

Siin peal.

Ja rebase-saks,

kes igatahes päris vette ka ei lähe,

mis siis, et käpad märjad.

Udust uttu,

hämarusest hämarusesse.

Niisugune päev.

Nagu poleks teist olnudki.

Mitmes lumi?

Mitmes lumi see on nüüd?

Teine?
Või teine esimene?
Sest see esimene esimene oli rohkem selline lörts ja lobjak.

Ja mitmes jääb?

Ja mitmes esimene

on veel selline rõõmustav, noor,

enne kui lumi saab vanaks.

Vanmaks asjaks.

See kabelitee-äärne kontpuu

paistab olevat üks tegelane siin päevikus.
Mitte ei saa tast niisama mööda.

Nagu neist tammedestki.

Sitzen Sie, bitte!
Ein gutes Sofa,

n'est-ce pas, Mademoiselle?

Proua Gertrude,

vana mõisavirtina aken.

Proua Gertrude ootab saksu koju.

Pirukad on ahjus.

Õrnalt lund

Õrnalt lund allikamaja aknal -

ei märkagi.
Ja saunatiigi trepil -
ei saa mitte märgata.

Ja verandatrepil.

Ja sinna lademesse kukkunud sirelilehtedel.

Ja üksikul lehel.

Ja punasel roosilehel,

mis veel hoiab varrest.

Aga see kollane päikesevalgus

läbi lumesaju -

ei tea, miks see alati meenutab

lapsepõlve talviseid päevi,

kui hommikule varsti järgnes õhtu

ja see kollane justkui oligi juba õhtu,

nii vara nii hilja.

Kivi väikeses allikas.

Ja puude pilt.

Ja võsaalune.

Ja need lõpmatud lehed,

alles nii nähtavad ja nii iseloomuga,

just nagu elaksid veel,

just nagu heidaksid magama.

Ja raudteetamm - igal pool täna

õrnalt lund.

Külmunud

Mis puu otsa jäid, on külmunud,

siidisabadele nokkida,

kui tulevad.

Ja see ka. Ilus.

Aga täitsa jääs.

Ja kõik need pruunid ja violetid,
feuilles mortes,
üle suhkurdatud.

Mustsõstraleht.

Ja vaarikaleht.

Ja rohi.

Ja päev on tuuline ja kõle,

aga vahepeal tuleb päike välja,

natuke sulatab.

Ja läheb siis allika taha looja.

November.

Päike tõuseb ja kuu kaob

Hommik jälle -7, härmas, selge.

Päike tõuseb oma talvepesast.

Kuu on valvanud terve pika öö,
mis oli lõpmatult hele.
Ja ei taha nüüdki veel looja minna.

Aga kohe ta siiski kaob,

sulades taevasse ja vette nagu jää.

Hingedepäeva hommik allikal

Külm

on lõpuks ometi teinud tee, hea kõva tee,

allikale ja igale poole.

Viimased lehed kibuvitsapõõsal

ja lehed, mis pole enam ei esimesed ega viimased,
talve pruunid lehed vanal purdel,
kuni tuul nad ükskord jõkke puhub.

Uus päike. Tõesti nagu uus,
päike, mis ei mäleta sügist ega suve.

Kellegi kootud kriipsud.

Ja kus ta ise nüüd on?

Hommikul oli jälle -7.

Jõgi aurab, kasvatab härmatist kalda okstele

ja jääd.

Hingedeaja täiskuu

Rebane klähvib jõe taga metsas kuud,

küla koerad hauguvad rebast.

Lehed krabisevad vastu kõva maad

jalgade all külmunud puruks.

Oktoobrimeri/novembrimeri

31. oktoober.

Päike, mis kogu päeva hakkab välja tulema,

kombib merd, aga maale ei jõuagi.

Laine.

Noored vahtrad vana lauda taga.

Oktoobrimeri Surnute kaldalt.

Ma kutsusin omal ajal, seal palju käies,

seda lahekääru Surnute kaldaks,

sest see oli justkui kõhe paik,

metsas luidete taga suured kuivanud kuused,

ja liivast uhtus meri alalõpmata

kunagi ammu uppunud laevade roideid, musta tamme.

Aga see on juba 1. novembri, pühakutepäeva hommik,

päikesetõus Heltermaal.

Hiiumaal: kuldse sügise viimased päevad

Päike ei tea kui mitme päeva tagant. Päike.

Reigi kirik taas.

Esnas oli hommikul -7, auto paksult jääs.

Aga Reigiski oli väikest külma olnud,
lehed liuglesid parunihaudadele,

luiged luuksusid lahel.

Gustav.

Andrus.

Varjud.

Mu vana õu.

Vahtrad, kalaait.

Meri, nagu ta on nendel vaiksetel oktoobriõhtutel,

kui taevas tõmbub pilve,

ja vesi ja taevas on ühte värvi,

nii salalikult,

nagu midagi peites endas.

Ja päev tasapisi kustub,

aga väga tasapisi,

väga tasapisi,

sa ei märkagi,

kui seda vaikset videvikku

ja seda imelikku valgust

kallab tegelikult juba kuu.

Selginemine

Ma ei tea enam,

mitu päeva juba on sadanud.

Täna tuli vihma ja lund.

Aga vastu õhtut läks valgeks.

Selgines.
Ja läks külmaks.
Nüüd paistab kuu,
justkui heledam
kui see unustatud päike.

Minu Järvamaa väravad

Purdi allee, hommikul,

viimaste lehtede aeg.
See on mu linnatee.

Viimane jupp enne

Tartu maanteele suubumist.

Purdi mõisa juures.

Ja see on tunnelisuu,

linnast tulles, maanteelt ära keerates,

(sest maantee nimi on eksitav,

see pole enam maa tee, vaid linnadevaheline, linna-)

see tunnelisuu viib maale, Järvamaale.

Põlev põõsas

Hämarusepäevades on värvilaike,

mis nagu tasakesi põlevad vastu.
Üks on vana teeroosipõõsas kohe mu akna taga.

Kui päev enam muud ei süütagi,

ja kuigi kõik kogu aeg vaikselt tilgub,

tema süttib ikka igal hommikul,

et alles päris pimedas jälle kustuda.

Ududes

Udusel hommikupoolikul, alleel,

päris soe, jääd kuulatama. Mida kostab?

Mõni varesekraaks põllult, ronga kronks.

Tihaste sidinat.

Tuult?

Aga märjad lehed on tasa.

Uduvihma sajab näole,

mõni raske tilk oksalt.

Siis lendab rästaparv üle.

Siis krääksatab pasknäär tammedest.

Ja vahepeal ei kosta midagi.

Kas udu tiheneb või hajub?

Päev vist jääbki ududesse, vaikselt.

Muld ja luiged

Tuul, vihm, tee

läbi tuule ja vihma.
Mulla meri.
Sõrandu.

Mõni sügispäev on selline:

vihm, mis iga hetk nagu hakkaks lakkama,

aga jääb üle ainult selleks, et hoogu võtta.

Luiged. Tasakesi nad seal luugutasid.

Üle lendasid hanede parved,

suur kari vaikseid kiivitajaid,

kes laperdasid vihmas nagu eksinud.

Aken oktoobris.

Avaused. Pime ruum, hämar päev,

märjad takjad,

mis avastad kodus,

saapapaelte külge klammerdunud,

ja ära viskad.

Päev millest jäävad need:

vihm, muld, luiged.

Lumimari.

Hämaruse tulek

See on hämaruse tee.

See on hämaruse uks.

See on sammal, mida hämarus armastab.

See on hämaruse peegeldus.

See on allikas, tema kodu.

Tume roostene rohi, hämaruse voodi.

Tema majad, kus ei ela kedagi teist.

Haned lendavad üle, varsti on pime,

hämarus läheb tuppa.

Sest kohe on öö.

Jõgi voolab, palju vett

Jõgi voolab.

Jõgi.

Voolab.

Vaht.

Jõgi.

Pärnu jõgi Kurgjal paisu all.

Esna allikate veed ka seal sees, merre.

Suur vesi.

Märg

Kohe näha, et märjad.

Ja seda nad ongi, nagu kõik.

Märg,

Vesi on muidugi ühe märg kogu aeg,

aga vee pealt on näha, sajab.
Eile oli lehtede hääl. Täna on vee.
Ja vett on tõesti palju.
Lumesula Viru ja Järva küngastelt
on vist Esna allikatesse jõudud.
Pais pahiseb nagu suurvee ajal.

Kaasik on selline. Lehed läinud.

Lehed on vees, muundumas,

pruunideks uppunud lehtedeks,

mullaks ja veeks.

Värvid lahustuvad,

kõik läheb meelest.

Aga natuke aega on nad veel eraldi,

roheline, kollane, pruun, must.

Päike käis sügist vaatamas

Vaikne udune hommik andis lootust ilusale päevale,
ja tuligi ilus, veel koguni nii ilus,et sai ka vaese Laua,
kelle saatuse pärast Johannes juba südant valutas,
päikese kätte kuivama sättida (piltki läks kohe viltu)
ja pärast varju alla vedada
(lõpuks ei mahtunud ta mujale kui kasvuhoonesse).

Aga see sügisaster on üks vapper lilleke
ja nende vähenõudlike seltsist, kes mingit erilist hoolt ei vaja.
Tõsi, suvi otsa on ta üsna ilmetu tuustakas,
aga enne lund hakkab ikka õitsema. Ja õitseb,
isegi kui lumi ta vahepeal maha vajutab, ikka õitseb
ja näeb veel päikestki.

Väntasin rattaga kihelkonnakiriku juurde.

Sest eks sellised päikesepäevad

ole veel viimane võimalus neid värve vaadata

ja nende sees sahistada.

j.n.e.

Aga see on üks tähelepanuväärne mees,

see Hinrik Weerman Päinurmest.

Sündis ja suri jõululaupäeval,

elas 77- aastaseks.
Ja nii ammu.

Muidu need malmristid eesti nimedega

algavad ikka 1870ndatest, mitte varem.

Väike leheke samblal.

Ja suur leht, valgust täis

Ja kõik need lehed, maas.

Vahtralehed maas ja tammelehed maas

ja saarelehed maas ja lepalehed maas.

Kaselehed ka maas.

Aga veel on nendel oma värv,

see, mille nad said ülevalt, taevast.

Ja taevas oli täna veelkord selline.

Ja okste varjud seinal sellised.

Ja okste muster õhtul, verandalt,

oli selline.

Ja siis tuli öö.

Õhtuvidevik oktoobris

Sest hämarusest saab sügisel see kummaline aine,

mis tõmbab endasse, mis kutsub.
Alles videviku sündides hakkab kõik elama,
hingama, ütelma midagi.

Veel on valgust udus, värve maas,

aga need neelduvad tasapisi sellesse elavasse ainesse,

mis on sügisõhtu hämarus.

Puu.

Võrad.

Puud.

Nende all pole enam suve sügavat varju.

Nüüd laskub vari kõigele taevast.

Ja imelikud värvid hämaruses, nagu neoon.

Oksad, nende vaikus ja võpatus, liigutamine.

Kontpuu punane, mis alati meenutab kevadet, märtsi.

Ja mägivahtra lehed kabelitee peal maas,

õrnalt helendades.

Kabel ise. Kohe astub pimedus sealt välja.