Mardiõhtu lugemised

Alatskivi Apollo Belvederes.

Kirjandusõhtu lõppakordid:

veel küsimusi.
Lugemine elik lesung.

Selle paiga nimi on Apollo Belvedere

(end. Talli tare) -

sest kunagi seisis Apollo kuju, mis nüüd on Kadriorus,

Alatskivil.

Muusika.

Naljakas kokksuattumine on aga veel see,

et homme loen ja räägin jälle Apollos -

Tallinna Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Mardiõhtu ja Mardipäev.

Idatuul

Idatuul, kõledus, sula.

Suvi pole enam, sügis pole enam,

talv ei ole veel.

Mõisa väljad, novembris.

Mõisa vana veski,
iga talve ja kevadega
rohkem vare.

Novembriõhtul

Et päevad on nüüd sellised,

et neid justkui ei panegi tähele,

seda natuke määrdunud, natuke halli valgust

justkui ei hakkagi valguseks lugema

ja justkui ärkad alles siis, kui hämarus tuleb õuele,

siis see hämarus oleks justkui nende lühikeste päevade

tõeline valgus.

Tema tõmbab sind välja, tõmbab endasse.

Ja siis läheb pimedaks

ja tule valgus on see veel tõelisem valgus.

Selles justkui möödukski see aeg,

küünalde kumal, tule paistel, hämaras.

Kolm küünalt mesiselt...

... ja külmalt...

...vana Grünewaldtide klaveri kaanel,

tühjas jahedas saalis,

novembriõhtul.

Rebase märjad jalad

Hämar-hele, hall-valge, sulaudune.

Selline päev,

nagu oleks talv juba kestnud.

Samblik lehiseoksal.

Mutt

seal all.

Leht.

Siin peal.

Ja rebase-saks,

kes igatahes päris vette ka ei lähe,

mis siis, et käpad märjad.

Udust uttu,

hämarusest hämarusesse.

Niisugune päev.

Nagu poleks teist olnudki.

Mitmes lumi?

Mitmes lumi see on nüüd?

Teine?
Või teine esimene?
Sest see esimene esimene oli rohkem selline lörts ja lobjak.

Ja mitmes jääb?

Ja mitmes esimene

on veel selline rõõmustav, noor,

enne kui lumi saab vanaks.

Vanmaks asjaks.

See kabelitee-äärne kontpuu

paistab olevat üks tegelane siin päevikus.
Mitte ei saa tast niisama mööda.

Nagu neist tammedestki.

Sitzen Sie, bitte!
Ein gutes Sofa,

n'est-ce pas, Mademoiselle?

Proua Gertrude,

vana mõisavirtina aken.

Proua Gertrude ootab saksu koju.

Pirukad on ahjus.

Õrnalt lund

Õrnalt lund allikamaja aknal -

ei märkagi.
Ja saunatiigi trepil -
ei saa mitte märgata.

Ja verandatrepil.

Ja sinna lademesse kukkunud sirelilehtedel.

Ja üksikul lehel.

Ja punasel roosilehel,

mis veel hoiab varrest.

Aga see kollane päikesevalgus

läbi lumesaju -

ei tea, miks see alati meenutab

lapsepõlve talviseid päevi,

kui hommikule varsti järgnes õhtu

ja see kollane justkui oligi juba õhtu,

nii vara nii hilja.

Kivi väikeses allikas.

Ja puude pilt.

Ja võsaalune.

Ja need lõpmatud lehed,

alles nii nähtavad ja nii iseloomuga,

just nagu elaksid veel,

just nagu heidaksid magama.

Ja raudteetamm - igal pool täna

õrnalt lund.

Külmunud

Mis puu otsa jäid, on külmunud,

siidisabadele nokkida,

kui tulevad.

Ja see ka. Ilus.

Aga täitsa jääs.

Ja kõik need pruunid ja violetid,
feuilles mortes,
üle suhkurdatud.

Mustsõstraleht.

Ja vaarikaleht.

Ja rohi.

Ja päev on tuuline ja kõle,

aga vahepeal tuleb päike välja,

natuke sulatab.

Ja läheb siis allika taha looja.

November.

Päike tõuseb ja kuu kaob

Hommik jälle -7, härmas, selge.

Päike tõuseb oma talvepesast.

Kuu on valvanud terve pika öö,
mis oli lõpmatult hele.
Ja ei taha nüüdki veel looja minna.

Aga kohe ta siiski kaob,

sulades taevasse ja vette nagu jää.

Hingedepäeva hommik allikal

Külm

on lõpuks ometi teinud tee, hea kõva tee,

allikale ja igale poole.

Viimased lehed kibuvitsapõõsal

ja lehed, mis pole enam ei esimesed ega viimased,
talve pruunid lehed vanal purdel,
kuni tuul nad ükskord jõkke puhub.

Uus päike. Tõesti nagu uus,
päike, mis ei mäleta sügist ega suve.

Kellegi kootud kriipsud.

Ja kus ta ise nüüd on?

Hommikul oli jälle -7.

Jõgi aurab, kasvatab härmatist kalda okstele

ja jääd.

Hingedeaja täiskuu

Rebane klähvib jõe taga metsas kuud,

küla koerad hauguvad rebast.

Lehed krabisevad vastu kõva maad

jalgade all külmunud puruks.

Oktoobrimeri/novembrimeri

31. oktoober.

Päike, mis kogu päeva hakkab välja tulema,

kombib merd, aga maale ei jõuagi.

Laine.

Noored vahtrad vana lauda taga.

Oktoobrimeri Surnute kaldalt.

Ma kutsusin omal ajal, seal palju käies,

seda lahekääru Surnute kaldaks,

sest see oli justkui kõhe paik,

metsas luidete taga suured kuivanud kuused,

ja liivast uhtus meri alalõpmata

kunagi ammu uppunud laevade roideid, musta tamme.

Aga see on juba 1. novembri, pühakutepäeva hommik,

päikesetõus Heltermaal.

Hiiumaal: kuldse sügise viimased päevad

Päike ei tea kui mitme päeva tagant. Päike.

Reigi kirik taas.

Esnas oli hommikul -7, auto paksult jääs.

Aga Reigiski oli väikest külma olnud,
lehed liuglesid parunihaudadele,

luiged luuksusid lahel.

Gustav.

Andrus.

Varjud.

Mu vana õu.

Vahtrad, kalaait.

Meri, nagu ta on nendel vaiksetel oktoobriõhtutel,

kui taevas tõmbub pilve,

ja vesi ja taevas on ühte värvi,

nii salalikult,

nagu midagi peites endas.

Ja päev tasapisi kustub,

aga väga tasapisi,

väga tasapisi,

sa ei märkagi,

kui seda vaikset videvikku

ja seda imelikku valgust

kallab tegelikult juba kuu.

Selginemine

Ma ei tea enam,

mitu päeva juba on sadanud.

Täna tuli vihma ja lund.

Aga vastu õhtut läks valgeks.

Selgines.
Ja läks külmaks.
Nüüd paistab kuu,
justkui heledam
kui see unustatud päike.

Minu Järvamaa väravad

Purdi allee, hommikul,

viimaste lehtede aeg.
See on mu linnatee.

Viimane jupp enne

Tartu maanteele suubumist.

Purdi mõisa juures.

Ja see on tunnelisuu,

linnast tulles, maanteelt ära keerates,

(sest maantee nimi on eksitav,

see pole enam maa tee, vaid linnadevaheline, linna-)

see tunnelisuu viib maale, Järvamaale.

Põlev põõsas

Hämarusepäevades on värvilaike,

mis nagu tasakesi põlevad vastu.
Üks on vana teeroosipõõsas kohe mu akna taga.

Kui päev enam muud ei süütagi,

ja kuigi kõik kogu aeg vaikselt tilgub,

tema süttib ikka igal hommikul,

et alles päris pimedas jälle kustuda.

Ududes

Udusel hommikupoolikul, alleel,

päris soe, jääd kuulatama. Mida kostab?

Mõni varesekraaks põllult, ronga kronks.

Tihaste sidinat.

Tuult?

Aga märjad lehed on tasa.

Uduvihma sajab näole,

mõni raske tilk oksalt.

Siis lendab rästaparv üle.

Siis krääksatab pasknäär tammedest.

Ja vahepeal ei kosta midagi.

Kas udu tiheneb või hajub?

Päev vist jääbki ududesse, vaikselt.

Muld ja luiged

Tuul, vihm, tee

läbi tuule ja vihma.
Mulla meri.
Sõrandu.

Mõni sügispäev on selline:

vihm, mis iga hetk nagu hakkaks lakkama,

aga jääb üle ainult selleks, et hoogu võtta.

Luiged. Tasakesi nad seal luugutasid.

Üle lendasid hanede parved,

suur kari vaikseid kiivitajaid,

kes laperdasid vihmas nagu eksinud.

Aken oktoobris.

Avaused. Pime ruum, hämar päev,

märjad takjad,

mis avastad kodus,

saapapaelte külge klammerdunud,

ja ära viskad.

Päev millest jäävad need:

vihm, muld, luiged.

Lumimari.

Hämaruse tulek

See on hämaruse tee.

See on hämaruse uks.

See on sammal, mida hämarus armastab.

See on hämaruse peegeldus.

See on allikas, tema kodu.

Tume roostene rohi, hämaruse voodi.

Tema majad, kus ei ela kedagi teist.

Haned lendavad üle, varsti on pime,

hämarus läheb tuppa.

Sest kohe on öö.

Jõgi voolab, palju vett

Jõgi voolab.

Jõgi.

Voolab.

Vaht.

Jõgi.

Pärnu jõgi Kurgjal paisu all.

Esna allikate veed ka seal sees, merre.

Suur vesi.

Märg

Kohe näha, et märjad.

Ja seda nad ongi, nagu kõik.

Märg,

Vesi on muidugi ühe märg kogu aeg,

aga vee pealt on näha, sajab.
Eile oli lehtede hääl. Täna on vee.
Ja vett on tõesti palju.
Lumesula Viru ja Järva küngastelt
on vist Esna allikatesse jõudud.
Pais pahiseb nagu suurvee ajal.

Kaasik on selline. Lehed läinud.

Lehed on vees, muundumas,

pruunideks uppunud lehtedeks,

mullaks ja veeks.

Värvid lahustuvad,

kõik läheb meelest.

Aga natuke aega on nad veel eraldi,

roheline, kollane, pruun, must.

Päike käis sügist vaatamas

Vaikne udune hommik andis lootust ilusale päevale,
ja tuligi ilus, veel koguni nii ilus,et sai ka vaese Laua,
kelle saatuse pärast Johannes juba südant valutas,
päikese kätte kuivama sättida (piltki läks kohe viltu)
ja pärast varju alla vedada
(lõpuks ei mahtunud ta mujale kui kasvuhoonesse).

Aga see sügisaster on üks vapper lilleke
ja nende vähenõudlike seltsist, kes mingit erilist hoolt ei vaja.
Tõsi, suvi otsa on ta üsna ilmetu tuustakas,
aga enne lund hakkab ikka õitsema. Ja õitseb,
isegi kui lumi ta vahepeal maha vajutab, ikka õitseb
ja näeb veel päikestki.

Väntasin rattaga kihelkonnakiriku juurde.

Sest eks sellised päikesepäevad

ole veel viimane võimalus neid värve vaadata

ja nende sees sahistada.

j.n.e.

Aga see on üks tähelepanuväärne mees,

see Hinrik Weerman Päinurmest.

Sündis ja suri jõululaupäeval,

elas 77- aastaseks.
Ja nii ammu.

Muidu need malmristid eesti nimedega

algavad ikka 1870ndatest, mitte varem.

Väike leheke samblal.

Ja suur leht, valgust täis

Ja kõik need lehed, maas.

Vahtralehed maas ja tammelehed maas

ja saarelehed maas ja lepalehed maas.

Kaselehed ka maas.

Aga veel on nendel oma värv,

see, mille nad said ülevalt, taevast.

Ja taevas oli täna veelkord selline.

Ja okste varjud seinal sellised.

Ja okste muster õhtul, verandalt,

oli selline.

Ja siis tuli öö.

Õhtuvidevik oktoobris

Sest hämarusest saab sügisel see kummaline aine,

mis tõmbab endasse, mis kutsub.
Alles videviku sündides hakkab kõik elama,
hingama, ütelma midagi.

Veel on valgust udus, värve maas,

aga need neelduvad tasapisi sellesse elavasse ainesse,

mis on sügisõhtu hämarus.

Puu.

Võrad.

Puud.

Nende all pole enam suve sügavat varju.

Nüüd laskub vari kõigele taevast.

Ja imelikud värvid hämaruses, nagu neoon.

Oksad, nende vaikus ja võpatus, liigutamine.

Kontpuu punane, mis alati meenutab kevadet, märtsi.

Ja mägivahtra lehed kabelitee peal maas,

õrnalt helendades.

Kabel ise. Kohe astub pimedus sealt välja.

Küünlapõletamise aeg tuleb kätte...

Diwali-tuled vihmasel oktoobriaknal.

Kaarel soovis eile häid Diwali-pühi

ja mõtlesin, et ega praegu olegi ükski ettekääne ülearu,

et veidi küünlaid põletada. Võib niisama ka.

Aga olgu need siis Diwali-tuled.

Diwali tähendavat otse "õlilambikeste rida",

aga muidu on see Indias suur püha, hilissügise ehk kuiva-aja

esimese kuuloomise ajal. Midagi nagu Hindu jõulud...

Need merikarbid on ka Indiast tegelikult.

Aga krüsanteem ikka õitseb veel. Tõin ta ka pildile.
Sain Pessoa täna valmis ja saatsin ära.
Ongi imelik, et pole ühtegi käsikirja,
mida nokkida ja mukkida.
Väljas sajab ikka.

Lirts ja lärts

Tilk hommikuhämarust allikal.
Ja terve allikatäis.

Ja see varajane lumi (liiga varajane oleks see, tõesti,

kui ainult keegi küsiks, mis on liiga, mis paras),

ja lörts, ja lirts ja lärts,

saab selleks, milleks ta saama peab,

kuulsaks Järvamaa poriks

kõigi selle parimate omadustega

(libedus, kleepuvus, püsivus).

Vihma sajab.

Lumi sulab. Oktoobripühapäev Järvamaal.

Kas talveuni tuleb peale?

Temale vist küll.

Sest eks ole, täna hommikupoolikul

old väljad alles valged, sajus ja udus.

Rapsikõrs ainult paisab. Kõik on lõigatud
ja kui miski veel pole, siis see jääb sinna, kus ta on.
Talv tuleb. Ja tulgu.

Koeru kiriku torn

ja Koeru rõõmus pastor lumesajus.

Sulalumi lehtedel

ja lehed sulalumel.

Sest eks ole, vana tammgi

hakkab enda omast juba lahti laskma.

Ja muide see lumi ei taha veel sugugi ära minna.

Nüüd õhtul pimedas, kui tulin mõisa juurest,

langes taskulambi valgusvihus

ilusaid suuri lumeräitsakaid.

Esimene lumi Esnas

Kella kolmeks oli teda sadanud nii...
...ja nii palju.
Täitsa lumi.

Silja eestvõttel sai saun kütte pandud.

Et nagu väike püha või nii.

Esimene lumi.

Mõisas.

Sillal.

Sillalt.

Silla juures.

Jäälind oli täna väga häälekas.

Muudkui toimetas seal.

Ja natuke jõulud ka tulevad meelde, eks ole.

Ja veranda, see suve veranda on nii.

Ja pargis on nii.

Ja aias nii.

Ja nii.

Uduhommik

Pärast raju- ja vihmapäevi vaikne hommik,

mis sünnib aeglaselt iseenese hämarusest.
Ikka vaatan, kui kaua see viimane leht, nagu lipp
veel vastu peab seal raudteetammi ääres vahtravõsul.

Ja ma ei tea, kas seda märkab just iga päev pilti tehes,

aga sügis, vähemalt see sügis,

tuleb kuidagi järskude astmetena.

Nii et osa loodust on veel eelmisel, osa juba järgmisel astmel.

Osa puid on juba täiesti paljad, osa alles täiesti lehes.

Ja see lepaleht pole veel tahtnud

allikasse langeda.

Rongisõit

Hommik Järva-Jaani ja Tamsalu vahel.
Raudtee.

Päike.

Jaama kõrval.

Rong tulebki.

Tartusse!

Krüsanteem

Õhtutaevas, külma tuulega,

oli täna selline.
Aga mina tahtsin pildistada krüsanteemi.
Krüsanteem kingiti mulle laupäeval Koerus
ja kõik need hommikud ma olen vaadanud tema õit.
See on nii puhas ja kumav.
Mitte et ma olekskin muistsete (või vähem muistsete)
jaapanlaste kombel kontempleerinud Krüsanteemiõit.
Aga kust me teamegi, peale oma romantilise kujutelma,
mida see tähendas. Ehk vaatasid niisama,
heitsid pilgu peale.
Aga jah, kuidas teda pildistada?
Kas niiviisi, akna all, vastu valgust?

Või hoopis õues vana puust laua peal,

mille vihmad on märjad sadanud

ja mis naljalt enam ei kuivagi ära?

Või nii, otse tema puhast rohkekat südant?

Õhtuvalgus, kui ma krüsanteemi tuppa tagasi viisin,

oli pisut muutunud.

Muidu korjasin täna viimaseid õunu

(arvestamata neid, mis jäidki puu otsa ja jäävadki,

kuni linnud nad talvel ära söövad või alla ajavad).

Lumelörts ja leib

Õues sadas vihma ja lörtsi.

Toas akna peal auras leib.

Kui õhtu tuli, jäi sadu vahepeal üle, nagu selgines.
Jõin verandal teed, saab veel küll.
Vaatasin:

Vahtralehe lend
liueldes üle õue --
jõuad mõelda kõik.

Haavalehtede langemine

Käisin Jõetaga, nagu ma seda kutsun,

seda Põltsamaa jõe tagust, kuhu saab ainult jala.

Ja kui Esna on ometi üks külmaauk,

siis see on veel külmem,

talvel, kui igalt poolt on lumi sulanud,

on seal ikka lumi.

Ja jõesonn oli veel keskpäeval jääs.

Loikudest rääkimata.

Ja haavalehed aina sadasid.
Nad tõesti sadasid.

Aga et haneparv ka peale jäi, näen alles nüüd.

Ja kes selle lehe niimoodi on riputanud, ei tea.

Vaevalt ta ise kukkus.

Kõik on valmis, ka sõnajalgade eosed.

Ja Käpa purre on nüüd on selline.

Kas ta veel ühe suurvee üle elab -

oleneb suurveest.

Ja neid langenud haavalehti, mida igal pool oli jalus,

ei saanud kohe üles võtmata jätta

(kaameraga, ma mõtlen).

Käpa uue maja uks.

Ja vana rehemaja katus.

Nende hoonete maa poole vajumist

olen viimase kolme aataga näha saanud.

Ruttu on vajunud.

Aga eks ole, kõik, mis kord üles on tõstetud,

peab jälle maha langema.
Kõik.

Ja teine asi selles päevas, peale haavalehesaju,

laukhanede kliu-kläu ja lend,

neid aina tuli üle metsa ja üle Käpa õue.

Ja need parved lendasid üldiselt igale poole.

Koguvad vist endid kokku alles.

Leselehemarjad.

Ja vesi jões pole enam see sillerdav,

mis kuu aega tagasi. Ta on tõusnud,

ta voolab võimukalt üle Araksaare lagunenud veskitammi,

ta mustab ja keerleb ja viib aina lehti ja lehti.

Ja õhtul kodus panin võsahunniku põlema,

sest ta oli kuiv ja tuul keeras itta.

Ja sealt ta puhub. Sädemed lendavad läände.

Hääled selles öös: haned taevas, kombain metsa taga põllul,

viimased põllud lõigata, põhiliselt raps, seda veel on väljadel,

muu kõik on kokku kogutud.

Päris külm hommik juba

-5 õhus päevatõusuajal.

Luiged.

Luulelaupäev

Veel üks külm härmatisehommik, üks nendest,

mis sügist talve poole nihutavad.

Või õieti paljastavad.
Vaikne lehesadu hommikul.
Alati imestad sügisel, kui palju neid ikka on,
kõik ühe suvega kasvanud,
milline raiskamine!

Ja seal nad lähevad,

ja lähevad ja lähevad.

Ja on neid, kes kuhugi ei lähe.

Ja päike tõuseb, jää saab jälle veeks.

Ja terve pika päeva veetsin tegelikult

Koerus, õigemini Aruküla mõisas,

Kalju Lepiku luulevõistluse zhüriis.

Osavõtjaid oli võistlusest, oh heldeke!

36. Kolmes astmes, põhikool, keskkool, vanad.

Siin on siis laureaadid (kõiki ei ole).

Laureaat. Eks ole.

Midagi igihaljast.

Ja õhtune tee Esnas.

Ja teerist.

Aitab tänaseks küll.

Üks õhtu

Haned. Aga kuhu nad lähevad?

Need lendasid küll pigem põhja poole.

Kena soe õhtu, aega on veel ringi rännata.

Küll jõuab sinna lõunasse ka lennata.

Mahajäetud metsavahimaja juures, üllatus,
need füüsalised seal maja seina ääres

ja lagunenud köögitrepi ees.

Ja metsavahi vanad kased.

Ja moonid tee ääres, mõned üksikud.

Natuke väsinud juba, natuke kulunud,

aga ikkagi.

Ja need ka, kollane karikakar,

kõrrepõlllu serval, kraavikaldal,

ühel nägu otse õhtupäikesesse.

Ja seda rukipõldu paremal

ma suvel ükskord pildistasin.

Nüüd on nii.

Päike tõuseb veel enne metsa

Päike nihkub hommik-hommikult ikka oma pesa poole.

Sest seal metsa taga on tema talvepesa.

Sealt ta siis tõuseb, küdedes läbi raagus lepiku nagu lõke,

hävavaevalt üle latvade kerkides keskpäevaks.

Aga noh, sinna on ikka veel aega.

Veel üks ilus hele hommik.

Ja vanakuu on päikese tõustea

ennast alles päris üles kõrgele unustanud.

Vihma 98%

Algul panin 100%,

kuid jäägem siiski tõsikindlatele faktidele truuks.

Hommikul oli natuke kuiva ka.

Nüüd on õhtu käes.

Sajab ikka.

Kohe läheb pimedaks.

Maasik veel natuke paistab, varsti on seal ainult toa peegeldus.
Kell saab seitse.

Mis sellisel sügise vihmapäeval,

kui mitte lihtsalt ei saja,

vaid sajab ühtlaselt, järelejätmatult, tuulega,

peent vihma, mida sajaks nagu igast küljest

ja mis kastab märjaks ka varjualused -

mida sa hing sellisel päeval ikka siia paned -

kaks kassi, need pimedate päevade truud modellid,

mis siis, et väga vähe vaheldursikkad.

Ja tänase ilmaga pole isegi juttu olnud mingist õueminekust,

toas nagu raudnaelad, põhiliselt voodi peal.

Kas mingi krabin oli või?

Ah, polnud seal midagi. Magame.

Nagu Pessoa, kellele kulus minu vihmapäev,

laseb öelda oma Alvaro de Camposel:

Laske mul magada.

Aga muide, nagu ei soovitata hõisata enne õhtut,

nii ei peaks ka kurtma vähemalt mitte enne ööd.

Kui kella kaheksa ajal õue astusin,

läikis silmapiiril kuu ja üleval särasid tähed,

nagu just vabrikust välja lastud.

Ja eks nad olegi juba nii vanad, et nagu uued,

äsja loodud, kogu see vana maailm.

Loodetuul taas - lõunast loodesse keeranud,

puhas töö.

Oktoobriõhtu valgused

Kui ma täna õhtupäikeses mõisaveranda ees

seda kibuvitsa- või õieti pargiroosipõõsast vaatasin,

siis mul tuli meelde, kuidas ma teda ühel veebruariõhtul

(kui see polnud juba märtsi algus)

esimest korda pildistasin.

Tema oksad olid punased, tilku täis, oli sula ja kevadine tunne.

Tegelikult pildistasin teda suvel ka, õisi.

Ja nüüd siis küpsust. Küpses valguses...

mis kella viie paiku paistis verandaukse vahelt

veel päris suvine.

Aga ta paistab hoopis mujale kui suvel,
jälle heidab ta õhtuti õhtupoolsetes tubades
neid vanade klaaside mustreid seintele,
nagu märtsikuus.

Ja loeb neid kadunud aja

ja veelgi kadunuma aja kirju seintelt.


Aga mina leidsin postakstist täna sellise toreda kirja,
(seal seisis, et Esna aega vaadatakse vahel ka Baltimore's!)
õhtuvalguses mägedega margil,
ja eriti mulle meeldib see Rooma-Alliku
(mis on minu ebaloetava käekirja transkriptsioon muidugi).
Rooma-Alliku! See oleks nagu mõne vana kloostri asupaik.
Kuigi seal on ainult vana mõis,
Rosenite Roosna, nagu on Essenite Esna,
ja natuke vähem vana kolhoosikeskus
ja veel vähem vana vallavalitsus.
Postkontor ja pood: Roosna-Alliku.

Ja õhtu oli selline, et seda kirja ja veel mõnda, arvutist,

võis lugeda verandal, just nagu suvel.

Aga päike vajus väga ruttu.

See veranda oma varjualusega

meenutab mulle alati natuke raudteeperrooni.

Seal justkui ootaks midagi.

Nagu ühes Pessoa luuletuses.

Kus ta ka ei tea, mida ta õieti ootab.

Sest kas me siis teame?

Aga päike vajub ruttu, otse heinamaa ja jõe taha,

veel paistab ta kuurikatuse samblale,

allikatele ja puudele,

tammevõrasse,

haavaladvale.

Aga kui kabeli juurde jõuad, on ta juba loojas mis loojas.
Videvik.

Ja kui kabelist välja tuled, siis juba hämarus.

Ja kabelitee ääres puhisevad metssead,

nagu ikka sügisöödel,

ja allikate kohale tõuseb kuu.

Ta on veel päris ümar, kuigi juba vana.

Ja kerkib üle mõisakatuse kõrgemale ja kõrgemale.

Sügis on vanakuu valitsusaeg.

Aga kui selja taha vaadata, siis kumab seal veel

see oktoobriõhtu viimane valgus,

mis nagu neelataks taevasse ära.

Jalgade all krabiseb rohi: külmetab.

Külas hauguvad koerad.

Vana kuu valvab hommikuni.

Lehised ja loodetuul

Mõni aasta on nii, et ei näegi, millal lehised kollased on.

On ja on rohelised, ja siis on korraga paljad.

Üleeilne külm tegi seda vist.

Kollased nad on, vähemalt need, mis mõisa taga kasvavad,

need kolm, tihti ka pildi peale jäänud,

sest paistavad verandale.

Sügisel neid vaadates tulevad alati meelde

Siberi suured laaned ja nende värvid,

mida ma näinud pole.

Täna puhus loodetuul.
Sellest see klaar taevas lehiselatvades.

Ja nii oli vaheldumisi pilvi ja heledat valgust,

mis juba igal pool metsast läbi paistab.

Kabelitee.

Ja vaade kabelist.

Vaade 2.

Kõige suuremad Esna lehised
kasvavadki kabeliaias.
See kõige jämedam on nii jäme,
et kahekesi vaevalt ulatab ümbert kinni võtma.

See on teine seal.
Nad võivad olla sama vanad kui kabel, ligi 200 aastat.

Aga võsaalune on seal praegu niisugune.

Ja niisugune, kui lähemalt vaadata.

Aga ma arvan, et need puud Grünewaldtide vapil

on ikka ka lehised, mitte kuused, nagu raamatutes kirjas.

Ühe Grünewaldti-vanamehe käest küsisin ka,

aga tal oli ükskõik, lehis või kuusk.

No ikka lehis, või nagu vanasti siin öeldi:

Saksamaa kuusk.

Naljakas on see, et teine puu kasvab rüütli kiivril.

Ja Esna nime-mõisnike Essenite vapil on jälle öökullid.

Kaks öökulli. Mõlemad sellised teistmoodi vapid

puukeste ja linnukestega.

Esna vapid.

Kabeliesine.

Ja sügisklassika.

Sügisklassika seegi.

Pink kabeli ees.

Pinglil.

Ja õhus. Vahtraninad.

Sest tuul oli tõesti täna vägev, loodetuul,

ja seal kabelimäel on ta alati veel tugevam.

Sest see on päris kõrge küngas keset sood.

Kui tuult on, seal mühiseb.

Üks imelik veesilm, mis kunagi ei kao

ja mis on ka vanadel kaartidel,

aga kust välja midagi ei voola.

Ikka vist väikene allikas.
Kui mõelda, et see mägi oli kord hiiemägi, mine tea...

Aga need pole mitte vihmapiisad,

vaid tõrud ja lehed, mis vette sajavad.

Tuul tuulutas täna hoolega puid,

palju lagedamaks said.

Aga veel on tuulutada küll ja küll,

eriti tammedes.

Pargis.

Ja need tuttavad kirjud vahtrad

hakkavad juba pildilt ära kaduma.

Natuke veel on.

Kodasema väljad. Loodetuulega oktoobris.

Aga Kõu internet oli täna siin nii aeglane,

et nende piltide üleslaadimise ajal jõudśin lõigata

suure kastitäie õunu. 20 purki õunamoosi tuli.

Tänu aeglasele netile.

Suur vihm, muud midagi

Juba öösel hakkas trummeldama,

tuul ja vihm.

Oktoobrisadu.

Istusin toas, tegin Pessoad.

Paar heledat hetke.

Ja natuke taevast, jupp vikerakaart.
Siis jälle jäme sadu. Kõik lirtsub väljas.

Aga nüüd, pimedas: kuu pilvede vahel sõitmas,

täies purjes, üksik täht majakaks.

Valge hommik

Lumi see veel pole.

Aga väga külm öö, miinus nelja peale langes siin,

ja väga ilus hommik. Valge.

Aga ikka värviline ka.

Härmatis nagu suhkur sügise koogil.

Ja sügise lilledel.
Muide, neil polnud veel häda midagi.
Jää sulas ära ja õitsevad edasi.


Valge valgel.

Ja niisugune oli rapsipõld.

Ma püsis varjus valge vist kella kümneni.

Aga see on veel hommik, vara,

kui päike on alles välja tulnud.

Autokatusel.

Ja maas.

Elupuu.
See on juba iga päev linde täis, söövad seemneid.

Ja öösiti on taevast kuulda hanede minekut.

Ja pargiroos, mis varasuvel nii uhkesti õitses.

Nüüd õitseb veel nii.

Ja see, mille nimi mul kogu aeg meelest ära läheb.

Kimalased käisid veel päeval ta õites,

külmast natuke uimased kimalased

külmast natuke plekilistes õites.

Valge heinamaa.

Ja lõpuks, lehtede lend.

Sest sii algas nende sadu,

nagu sellistel külmahommikutel ikka,

oktoobris.

Nad on nüüd küpsed langema

ja maa võtab nad vastu, nagu kõik.

Ja veelkord härmatis, lepalehtedel -

just hetk enne kui päike ta sulatab.