Friday, October 30, 2009

Hiiumaal: kuldse sügise viimased päevad

Päike ei tea kui mitme päeva tagant. Päike.
Reigi kirik taas.

Esnas oli hommikul -7, auto paksult jääs.
Aga Reigiski oli väikest külma olnud,
lehed liuglesid parunihaudadele,
luiged luuksusid lahel.

Gustav.

Andrus.

Varjud.
Mu vana õu.
Vahtrad, kalaait.

Meri, nagu ta on nendel vaiksetel oktoobriõhtutel,

kui taevas tõmbub pilve,


ja vesi ja taevas on ühte värvi,
nii salalikult,
nagu midagi peites endas.
Ja päev tasapisi kustub,

aga väga tasapisi,
väga tasapisi,
sa ei märkagi,
kui seda vaikset videvikku
ja seda imelikku valgust
kallab tegelikult juba kuu.

Thursday, October 29, 2009

Selginemine

Ma ei tea enam,
mitu päeva juba on sadanud.
Täna tuli vihma ja lund.
Aga vastu õhtut läks valgeks.

Selgines.
Ja läks külmaks.
Nüüd paistab kuu,
justkui heledam
kui see unustatud päike.



Wednesday, October 28, 2009

Minu Järvamaa väravad

Purdi allee, hommikul,
viimaste lehtede aeg.
See on mu linnatee.
Viimane jupp enne
Tartu maanteele suubumist.

Purdi mõisa juures.



Ja see on tunnelisuu,
linnast tulles, maanteelt ära keerates,
(sest maantee nimi on eksitav,
see pole enam maa tee, vaid linnadevaheline, linna-)
see tunnelisuu viib maale, Järvamaale.





Tuesday, October 27, 2009

Põlev põõsas

Hämarusepäevades on värvilaike,
mis nagu tasakesi põlevad vastu.
Üks on vana teeroosipõõsas kohe mu akna taga.

Kui päev enam muud ei süütagi,
ja kuigi kõik kogu aeg vaikselt tilgub,

tema süttib ikka igal hommikul,
et alles päris pimedas jälle kustuda.

Monday, October 26, 2009

Ududes

Udusel hommikupoolikul, alleel,
päris soe, jääd kuulatama. Mida kostab?
Mõni varesekraaks põllult, ronga kronks.

Tihaste sidinat.

Tuult?
Aga märjad lehed on tasa.
Uduvihma sajab näole,
mõni raske tilk oksalt.

Siis lendab rästaparv üle.

Siis krääksatab pasknäär tammedest.

Ja vahepeal ei kosta midagi.
Kas udu tiheneb või hajub?
Päev vist jääbki ududesse, vaikselt.

Sunday, October 25, 2009

Muld ja luiged

Tuul, vihm, tee
läbi tuule ja vihma.
Mulla meri.
Sõrandu.

Mõni sügispäev on selline:
vihm, mis iga hetk nagu hakkaks lakkama,
aga jääb üle ainult selleks, et hoogu võtta.
Luiged. Tasakesi nad seal luugutasid.
Üle lendasid hanede parved,
suur kari vaikseid kiivitajaid,
kes laperdasid vihmas nagu eksinud.
Aken oktoobris.

Avaused. Pime ruum, hämar päev,
märjad takjad,
mis avastad kodus,
saapapaelte külge klammerdunud,
ja ära viskad.
Päev millest jäävad need:
vihm, muld, luiged.
Lumimari.

Saturday, October 24, 2009

Hämaruse tulek

See on hämaruse tee.

See on hämaruse uks.

See on sammal, mida hämarus armastab.

See on hämaruse peegeldus.

See on allikas, tema kodu.

Tume roostene rohi, hämaruse voodi.
Tema majad, kus ei ela kedagi teist.
Haned lendavad üle, varsti on pime,
hämarus läheb tuppa.
Sest kohe on öö.

Friday, October 23, 2009

Jõgi voolab, palju vett

Jõgi voolab.

Jõgi.

Voolab.

Vaht.

Jõgi.
Pärnu jõgi Kurgjal paisu all.
Esna allikate veed ka seal sees, merre.
Suur vesi.

Followers