Friday, July 31, 2009

Ristikivi Selts Esnas ekspeditsioonil

Ristikivi Selts Tartust oli oma suvisel ringreisil
mööda kirjandusloolisi radasid.
Nad tulid just enne äikest.
Aare Pilv, Enn Lillemets. Janika Kronberg jt.

Kui kabelisse jõudsime, langesid esimesed piisad
ja kui tagasi verandale saime, pääses vesi päris valla.
Aga kirjanduslooline ekspeditsioon jäi siiski üsna kuivaks.
Edasi sõitsid nad Väike-Maarjasse.
Wiedemanni hauale?

Thursday, July 30, 2009

Ennelõuna kreisilinnas pargis

Ootasime maakonna- ehk kreisilinna pargis,
millal jõuab kohale Cargo buss värvipasta tuubiga,
et pood saaks mu majavärvi kokku segada.
Kui poleks pidanud ootama,
ei teaks siiamaani,
milline on soe juuliennelõuna
Paide pargipingil konutades.

Päris chill ja kena.
Saadeti tervisi sugulastele -
Spasiba, peredam!

Wednesday, July 29, 2009

Vanad asjad tulevad välja

Päev möödus muidu ikka kollaselt,
maja võõbates.

Aga õhtul käisime Jaani juures vaatamas
seda väga vana terariista, mille ta Vilismäe põllult leidnud oli.
Sead olid välja tuhninud.

Mis riist see kunagi oli, ei tea.
Nüüd ei lõika ta igatahes enam
midagi ega kedagi.
Ammu juba.

Põdrakanep õitseb ikka.


Tuesday, July 28, 2009

Värviline maailm

See koerliblikas, kes tuli hommikul verandaservale,
ongi tänane pilt.
Hommik oli väga vaikne. Särav ja tumedalt läikiv,
nagu on ilusad hilissuve hommikud pärast suuri vihmasid.
Aga muidu

värvisime täna terve päeva maja.
Kollase värviga.

Monday, July 27, 2009

Ritsikate sirin

Päevad läbi rändab nüüd taevas erisuguseid pilvi.

Aga õhtuks nad vajuvad kuhugi silmipiiri taha
ja seal, kus kasvab kõrge kuiv rohi,
hakkavad saagima risikad.

Palju uusi õisi enam pole. Aga mõned veel hakkavad,
hilissuve omad. Arujumikas.

Hobumadar.

Muidu kõik juba küpseb.
Ja õhtu-õhtult on ritsikate sirin valjem.
Ja see just nagu uinutab ennast kuulama.



Õhtu on.

Sunday, July 26, 2009

Kareda ja tema Orrisaar ehk saarlased Järvas

Henriku Liivimaa kroonika on eesti keskaja ajaloolastele just nagu piibel teoloogidele: sealt tuleb tingimata välja lugeda ka see, mida seal kirjas ei ole. Sest teisi allikaid ka jälle pole. Ja kui mõelda (aga üks ajaloohuviline ei taha nii hirmsat mõtet mitte mõeldagi), et kui Henrik poleks neid asju üles tähendanud või kui tema ülestähendused oleksid kaduma läinud, siis – siis meil oleksid sellest kaugest ajast ainult legendid.

Igal juhul see, mis ta kirjutab Kareda küla kohta (vt. eilne postitus) on äärmiselt huvitav, pole just palju külasid Eesti- ega ehk Liivimaalgi, mis oma oludest ja isegi väljanägemisest aastatel 1212 kuni 1226 nii palju teada tohiksid!

Kuid uurigem, mida siis krooniku jutustustusest võiks “välja” lugeda. Sest kuigi lühidalt ja eriti midagi seletamata, on seal öeldud õige palju.

Kõigepealt pangem tähele, et kuigi kõik külad ja Järvamaa “provintsid” ümberringi antakse tuleroaks ja riisutakse paljaks, ei näi seda juhtuvat Kareda külaga. Eks olnud muidugi ka sõjameestel vaja peavarju ja laastamata tugipunkti. Aga võib-olla oli sel puutumatusel ka teisi põhjuseid, mida ei tea ega saagi teada.

Eraldi märgib Henrik muidugi Kareda küla ilu, rahvarohkust ja suurust, kuigi ta lisab, et sellised on üldse külad Eestimaal. Kuid et ta seda märgib just Kareda ja mitte teiste paikade juures, siis ilmselt pidi Kareda eriliselt silma paistma. Aga selle on ajaloolased juba ammugi Henriku tekstist välja lugenud, et Kareda oli midagi Järva pealinna taolist, sest sinna tulid ka Järva vanemad ristisõdijatelt rahu paluma ja sinna tuli kokku “kogu Järva rahvas”, et ennast paavsti legaadil ristida lasta.

Kareda suurus tuleb välja ka saarlastega löödud lahingu kirjeldusest, kus neid aetakse taga mööda tänavaid ja majakatuseid. Pidi ikka olema, kus ajada. Kui suur ta aga just olla võis, selle juurde tuleme veel allpool.

Muidugi on see saarlaste-vahejuhtum kõige huvitavam üldse ja see mind põhiliselt inspireeriski.

Õieti pani mu mõttelõnga hargnema üks Siimu märkus, kui ma Siimule ja Kaiale ükspäev siin Esna mõisa verandal oma harjunud ajaloojuttu rääkides jutustasin ka sellest saarlaste sõjakäigust Karedale Henriku kroonikas. Siim nimelt imestas, et saarlased on tulnud “nii kaugele”. Mina olin selle küsimuse omas mõttes tänini lahendanud nii, et Saaremaa oli suur ja võimas riik sel ajal ja siinkandis, ju nende röövretked siis ulatusid ka kaugele.

Miks nad aga ikkagi tulid? Henrik paistab sellele vastuse andvat: sellepärast, et Järvamaa oli juba ristimise vastu võtnud ja nõustunud Riiale maksu maksma, saarlased aga olid endiselt “Kristuse nime vaenlased”. Kuid tundub, et Henrik ei räägi siin kogu tõde, sest kas see ei huvitagi teda, või ta ka ei tea seda või mõlemat. Sest paljuke ta ikka võis aru saada selle maa senisest elust ja korraldusest, vanadest võimusuhetest sealhulgas. Kui suhtlemine, nii palju kui seda üldse oli, toimus tõlkide kaudu (ja mis tõlgid need võisid olla ja paljuke nad mõistsid, olgu järvalaste või sakslaste keelt või kumbagi) ja kui nad Eestimaale sattusid vaid lühikesteks talvisteks sõjakäikudeks, kõike pealegi oma teel põletades ja laastates? Ühesõnaga, Henrik ilmselt ei teadnud seniseid võimu- ja läänisuhteid Eestimaal ning Järvas, ja kui teadiski, siis ei tahtnud neist rääkida, sest lihtsam oli saarlased kuulutada antud olukorras lihtsalt Kristuse nime jAa Riia kiriku vaenlasteks.

Sest ikkagi, miks tulid saarlased sellele kaugele ja ohtlikule sõjakäigule? Kas tõesti vaid selleks, et nõrgestada riialaste, oma poliitiliste ja sõjaliste vastaste positsiooni ja tagamaad? Ka võib olla. Või see võib olla üks põhjus. Aga mitte kõik. Polnud ju Järvas, vähemalt mitte Karedal, linnustki, mida vallutada (miks, selle juurde tuleme ka veel allpool).

Krooniku teksti tähelepanelikult lugedes tekib aga hoopis arusaamine, et tegelikult ei olnud saarlased Karedal sugugi mitte esimest korda. Veelgi enam: see võis pigem olla midagi nende püsiva tugipunkti taolist. Henrik ütleb: “kus oli nende [so saarlaste, võib aru saada] maja ja kogunemine”.

Tõsi, seda “maja ja kogunemist” võib ju tõlgendada ka nii, et see oli antud sõjakäigul nende baaslaagriks. Kuid muide huvitav on taas see, et ka saarlased, kes ometi külad ümberringi on tuleroaks andnud (ja neli neist lüüakse otse kuriteopaigal maha), pole seda mitte teinud Karedaga, sest muidu neil poleks ju majakatuseid ega puuriitasid, mille otsast riialastega lahingut lüüa!

Veel huvitavam on aga krooniku ütlus, et saarlasi aetakse taga kuni “nende” püha hiieni välja ja tapetakse neid seal, nõndaviisi seda “nende” pühapaika nende oma verega rüvetades.

Seda võib ju ka tõlgendada nii, et järvalased olid juba kristlasteks hakanud ega käinud enam pühas hiies, aga saarlased olid veel paganad ja nõnda oligi see “nende” hiis. Kuid kui saarlased olid Karedal juhuslikul karistusretkel ainult riialaste ja taanlastega peetava sõja kontekstis (eks märgi Henrik, et nad on arbult küsinud, kas minna Harjusse taanlaste vastu või Järvat rüüstama), siis kust nad üldse teadsid Kareda pühast hiiest, kuhu pageda? Noh, see võis ju muidugi külast näha olla jne.



Mina arvan aga nii. Ja minu jaoks paneb see oletus palju asju selles loos ja selles paigas viimaks ometi mustrisse. Nimelt: saarlased ei olnud Karedal sugugi mitte juhuslikult ega esimest korda. Vastupidi, Kareda oli nende küla, samuti kui ümbritsev “provints”. Ja sellega, et Järva vanemad olid Karedal lubanud hakata Riiale “oma maksu” maksma, olid nad rikkunud vana õigust ja lepingut, senist “läänikorraldust”, kui nii võib öelda. Sest paljuke me teame “feodaalsetest” suhetest Eesti alal enne sakslaste tulekut? Suurt midagi. Kuid et sõdu peeti ja küllap ka andamit või maksu korjati tugevamate “riikide” poolt (aga Saaremaa oli kindlasti üks tugevamaid) nõrgemate või muidu lepinguliste käest – küllap seda kõike juba oli.

Miks Saaremaa oli oma “arengus” teistest nii palju ette jõudnud, sellele on ajaloolased ammuilma vastanud. Nimelt sai Saaremaa, samuti kui Põhja-Eesti paepealse ranniku õhukesi muldasid harida juba lihtsate ja kergete puuatradega. Ja see õhuke paepealne mullakiht on tegelikult väga huumuserikas ja kui suvi pole põuane, võib anda headki saaki. Nõnda kujunesid külad ja põllumajanduslik kultuur välja varem just neis maades, mis tänapäeval on põllupidamise jaoks kõige kehvemad. Järvamaa raskeid sügavaid muldasid ei suudetud ega osatud esialgu veel üles harida. Ja selleks polnud ka vajadust. Sest eks ole tsivilisatsioon kujunenud ikka rohkem suurema mugavuse ja lihtsuse, kui tootlikkuse ja kasu printsiipi järgides. Need viimased on alles väga hilised, moodsate aegade leiutised. Seni kuni oli mõnusamaid ja kergemaid paiku maaharimiseks, hariti neid.

Kuid külad kasvasid ja paepealsed said kõik põlluks tehtud. Ja eks see õhuke muld kulu ka ilma väetamata ruttu lahjaks, eks tuuledki kanna seda pae pealt minema. Ühesõnaga, varsti oli suid rohkem leiba.

Palju on räägitud saarlaste legendaarsetest “viikingi”-retkedest üle Läänemere, sellest, kuidas nad Sigtuna maha põletasid. See on “meie” suur ajalooline uhkus! Eks ole, mõelda vaid, tunda uhkust, et “me” oleme teiste linna paljaks riisunud ja maha põletanud. Miskipärast, kui sakslased koos liivlaste, lätlaste ja ugalastega rüüstavad ja põletavad Järvat või Virut, ei kõla see sugugi nii uhkelt ega kaunilt.

Kuid miks arvata, et saarlased käisid vaid või isegi peamiselt sealpool Läänemerd? Nendest käikudest on vaid säilinud mingeid kirjalikke jälgi. Kuid ilmselge on, et lihtsam oli Saaremaalt sõita üle väina siiasamasse Eestimaale. Ja küllap oli võtta üht-teist siitki. Aga veel enam: mandril võis veel leiduda vabu, üles harimata või vähe üles haritud maanurki, ja siia võis elama tulla, külasid rajada, naistele-lastele, kes Saaremaal juba nälga kippusid jääma, kena magusat leiba kasvatada.

Kas Kareda võis olla millalgi ammusel ajal saarlaste rajatud koloonia? Või võtsid nad selle üle algasukatelt. Seda muidugi teada ei saa. Aga jah.

Siin on kõrvuti igivana Kareda küla ja mitte nii igivana Orrisaare (või Orrissaare või Orisaare, veel Orgesal, Orrissal) mõis, mida rahvas esimeste mõisnike (mõis rajati alles Rootsi ajal, 1620ndatel, enne seda Järvas läänimõisaid peaaegu polnudki) von Essenite järgi hakkas kutsuma Esnaks. Mõisnikud ise aga, nagu tihti juhtus, säilitasid vana kohanime, mille lõplikuks kujuks baltisakslaste ja “Esna” mõisnike jaoks jäi ikka Orrisaar.

Vähemasti tänapäeval on aga Eestis vaid kaks Kareda nimelist küla, õigemini kolm, kui lugeda Järvamaa Kareda ja Väike-Kareda eraldi nimedeks, mida nad ilmselt pole, aga sellest veel allpool. Üks siis siin Kareda vallas, teine Saaremaal Orissaare vallas! See võib ju olla juhus, aga ei pruugi küll.

Ja see pole veel kõik. Siit Orrisaarest üle jõe ja sooheinamaade on küla mida kutsutakse Vedrukaks. Ainus teine Verduka-nimeline küla praegu Eestis on Saaremaal, tõsi Saaremaa teises otsas, Kihelkonna kandis.




Kohanimed kipuvad olema midagi väga püsivat, seni kuni asustus on järjepidev. Nagu näeme, on Orrisaare nimi kadunud või poolkadunud (ikkagi jäädes mõisale) koos Orrisaare külakoha kadumisega. Sest ilmselt see mõis ikka küla koha peale tehti. 1722. kaart näitab suuri ülesharitud põlde, nii nagu nad on tänase päevani. Mõisa asukoht väga suurte allikate, jõe alguse (toona oli see veel palju veerohkem), mõnusate sooheinamaade ja heade suurte põllumaade vahel näib täpselt vana külasüdamena. Ja Rootsi kuningas kinkiski oma tublile väepealikule Essenile nimelt Orrisaare küla, mis mainitaks olevat küll inimtühi. Kuidas sellega tegelikult oli, muidugi ei tea. Samas ei tundu see olevat olnud väga suur küla, kui asupaiga topograafiat uurida. Nii et ma siiski hästi ei usu, et too kuulus Kareda “väga suur ja ilus ja rahvarohke” küla asus vaid tänase Esna mõisa koha peal ja koliti mõisa eest ära nüüdse Kareda kohale, nagu vahel on arvatud. Muide on ka nüüdse Kareda külasüdame juures päris suured allikad ja see küla asub, ja asus eriti enne talude kruntimist ja laialivedamist 19. saj. lõpus, kena kobarana just samamoodi allikate ja soode ning laiade põldude vahel nagu Orrisaargi, justkui maastiku kaunis koondumispunktis.

Kareda ja Esna nimedega on muide veel igasugu hookuspookust ja nalja saanud. Nimelt on siinse esimese mõisniku Esseni, kelle toredat öökullivappi võib imetleda nii Nigulistes kui Toomkirikus, nimi saanud tervelt kahele mõisale: ühele eestlaste, teisele sakste eneste poolt ristituna. Sest algselt oli Orrisaare mõis väga suur maavaldus, selle alla ei käinud mitte ainult “Suur”-Kareda küla ja Orrisaare mõisasüda, vaid ka hilisem Sargvere mõis (mis oma uhke kivist härrastemajaga tundub täna Esnast palju suuremana) ja samuti see, mida nüüd kutsutakse Väike-Karedaks ja kus seisab veel too hiiglaslik klaasveranda. Need olid kõik Essenite valdused. 1722. aastal, nimelt siis, kui Monsieur Louis Franc de Franckenberg joonistas tolle kauni Orrisaare kaardi, mille kaks ülejäänud lehte on kas kadunud või arhiivis märkamata jäänud, jagati mõis (vist) kolmeks ja ühele, Väike-Karedale, andis härra oma nime: Essenberg. Ja Essenbergiks jäi see sakste jaoks kuni lõpuni ja õieti siiamaani, kui peaks olema, aga küllap juba on, Saksamaal mõni vanamees, kes veel teab, mis ja kus on vana hea Essenberg in Jerwen.

Esimese vabariigi aegses rahvuslikus vaimustuses on aga üks Esna vallavolikogu saadik (Kareda vallast oli siis saanud Esna vald ja ametlikult kandis Karedagi juba Esna nime, sest Esna raudteejaama juurde oli tekkinud uus keskus) küsinud, kas ei peaks mitte seda vana mõisnikesoo järgi antud nime ja orja-aja pärandust nüüd iseseisvuse ajal ära muutma ja parandama? Kuid vallavolinike enamus on leidnud, et Esna nimi “on hea küll”. Esna mõisa ümbrus aga on Nõukoguse ajal käinud hoopis Kodasema küla alla (milline solvang kunagisele suurele Orrisaare mõisale väikese kehva “Koddasema” naabri poolt!) ja tänapäeval jälle on lausa kaks Esnat, kumbki ise vallas, aga need on lihtsalt halduspiiride määramisest tingitud jaburused. Rahva jaoks on Ensa jäänud ikka üheks Esnaks ja Kareda Karedaks.

Kuid Karedaid on tõesti kaks. Kust sai õieti sinna kihelkonna teise otsa see Väike-Kareda küla koos oma nimega? Sest kui Kareda oli Järvas nii suur ja tähtis, siis vaevalt küll oli seal viieteistkümne kilomeetri kaugusel veel üks Kareda, mida väikeseks kutsuti. Mulle küll tundub, et sellised Väike- või Suure- kohanimed on Eestis hilisem nähtus, ikkagi moodsamast, juba Rootsi-aegsest halduse korraldamisest või ümberkujundamisest pärit. Või aegadest, kui mõisad külasid ümber kolisid. Väike-Maarja siinkandis, ka kunagine Järva ala, on näiteks tulnud sellest, et seal kõrval on “Suure”-Maarja, nimelt Ambla, samuti Maarja kirik, aga ka veel Marien-Magdalenen ehk Koeru; Suure-Jaani naabriks on aga Kolga- ehk Väike-Jaani, kumbki Johanniskirche, teine siis Klein-Johannis.

Väheke samamoodi paistab olevat nende Suur- ja Väike-Karedaga. Suur-Kareda (Gross-Karreda) nimi näib olevat olnud üldse olemas vaid mõisnike ja kartograafide jaoks. Järvalaste jaoks oli see lihtsalt Kareda ja selleks ka jäi. See oli ikkagi see Alg- või Ürg-Kareda.

Aga võimalik on, et too Kareda oli enne veelgi suurem, koosnedes kahest või koguni kolmest järjestikusest osast, Karedast, Orrisaarest ja Kodasemast. Kõigi märkide järgi otsustades (Hiielageda nimi heinamaadel veel läinud sajandil) asus too Kareda püha hiiski pigem ikka siin nüüdse mõisa kandis, vägevate allikate ja jõe ääres, võibolla koguni sellel ilusal kõrgel mäel, kus nüüd on Grünewaldtide kabel ja matusepaik (ega neidki ükskõik kuhu tehtud ja 19. sajandi alguses, romantismi ajal, võis sellel rahva vanal pühapaigal moodsat mekkigi olla – pealegi, kes teab, et seal katoliku ajal kabelit polnud, legende on ju kirikustki kuskil siin metsades). Muuseas sobiks see kokku Lennart Meri lansseeritud teooriaga, et Ori- (või Orri-) kohanimed ei tule mitte orja-sõnast, sest tõesti, miks peaks orja järgi kohta nimetama, vaid tähistavad hoopis muistseid kultuspaiku. Mis sobiks siia väga hästi. Siin allika taga mäel keset sood oleks siis olnud Kareda küla Orrisaar! Ja Kareda küla ise oleks selle Orrisaare alla välja ulatunud. Kuhu siis põgenesid saarlased sakslaste ja lätlaste eest ja kus nad ehk tammede alla maha löödi. Tammed kasvavad siin igatahes võimsaks, kuigi ükski neist pole muidugi enam nii vana, et mäletaks veel mõnda oma juurtele maha löödud saarlast.

Pole võimatu niisiis, et too Henriku kirjeldatud "väga suur" Kareda koosnes kolmest järjestikusest külast piki teed, Karedast, Orrisaarest ja Kodasemast, sest need paiknevad tõesti kaunis lähestikku. Võib ju mõelda, et ehk oli Kodasemal ehk Koda-Asemel olnud too algmine küla, mille või mille mahajäetud paiga saarlaed ehk üle võtsid.

Kuid see küla, kas keskmine või põhjapoolne osa (oleneb, kas Kodasema külge arvata või mitte) suurest Kareda külast, Orrisaare-nimeline (kui ta sellist nime ikka kandis ja Orrisaar ei olnud ainult külatagune hiis), lasti siis 17. sajandil, kui Kareda mõisastati, Essenite poolt siit ära vedada, et mõisale ruumi teha. Ja kolitigi ta siis ehk nende valduse teise äärde (mõisnike tavaline praktika oma maade koloniseerimisel, eriti hilisemal ajal), kus temast sai Väike-Kareda küla, mis sada aastat hiljem oli juba nii kenasti kosunud, et selle baasil sai tollane von Essen rajada uue mõisa ja selle ühele pojale anda ja oma nime järgi Essenbergiks ristida. Kuid eestlaste jaoks jäi ka mõisa nimeks ikka Väike-Kareda või lihtsalt Kareda mõis, sest teist Kareda mõisa ju pole.

Muidugi võib ka olla, et Väike-Kareda oli tõesti "Teise Karedana" olemas juba muistsemal ajal ja kujunenud hoopis Kareda tütarkülana, niisiis koloonia kolooniana, kui Kareda oli saarlaste koloonia.

Kuid viimasele oletuse võib tuge leida ka Kareda nimest endast. See kõlab minu kõrvale väga saaremaiselt. Või vähemalt saarelikult. Sest Hiiumaal igatahes oli ‘kare’ tavaline sõna ja üldse mitte selles ‘karuse, mittesileda’ tähenduses (kuigi kaudselt küll), nagu me seda tunneme mandril. Kare, gen. karge (aga see võib olla hilisem lühenemine ja vanasti öeldi kareda) tähendab seal nimelt rohust, rohtunud maad, sööti. Maad kargesse jätma on maad sööti jätma. Karedale või kargele pikali heita on sama mis murule siruli visata. Aga mine tea, võib-olla kunagi tähendas kare hoopis ülesharitud maad, kõrt mida veel. Igatahes on tegemist põllundusliku sõnaga.

Ehk olid siin millalgi, tuhat või rohkem aastat tagasi, saarlaste tulles, sööti jäetud maad? Või lihtsalt suured põllud. Või harisid nad need üles. Või võtsid nad oma külade ja pühakohtade nimed, Kareda,Vedruka ja Orissaare, lihtsalt uuele asupaigale kaasa, nii nagu hiljem Ameerika asunikud võtsid Euroopast oma kodupaikade nimesid kaasa?

Ja kui rääkida maast ja karedast, kargest, siis võib siin olla üks seos veel. Nimelt, kui ma ütlesin, et Järva sügavad ja rasked mullad polnud muistsel ajal, puuadraga harimiseks veel sobivad, siis ei käi see päris täpselt Kareda, Orrisaare ega eriti muide Vedruka ümbruse kohta. See siin nimelt on samuti paepealne maa. Kohati on muld tõesti õige paks. Kohati aga ulatub paerähk või lausa paas päris pinna lähedale välja. Ja Orrisaare soode ja koplite taga on päris paene küngas, tõeline loopealne, mis põlisest ajast peale on kandnud Lammasmäe või Lammumäe vms. nime. 1722 kartograaf, kes eesti keelest pole muidugi tuhkagi taibanud, on selle ortografeerinud hoopis veidralt: Lammamge. Kohati kasvavad seal tee ääres kadakad, ilus madal paepealne rohi. Saaremaa mis Saaremaa!

Nii et saarlased võisid siit endale leida päris koduse, tuttava pinnase, samas “veel paremagi”.




Missugused olid aga suhted selle võimaliku Saaremaa “koloonia” ja “emamaa” vahel 13. sajandil, me muidugi ei tea. Aga saarlaste sõjakäigu ja enda koduselt tundmise järgi, nagu see ilmneb meile Henriku kroonikast, võib oletada, et need suhted olid täiesti olema. Kas oli kogu Järva saarlaste maksustamise ja ühtlasti kaitse all? Sest nagu teada, Järvas ei olnud, või peaaegu polnud kindlustatud paiku, linnuseid (vaid Jäneda on kindlalt teada, kuid see on juba piiril, kui ta üldse tookord Järva alla käis). Tolleaegses sõjakas maailmas pidi see küll vist tähendama kellegi kardetava kaitset. Ühtaegu võisid saarlased just nimelt keelata Järvasse linnuste rajamise, et järvakad ennast liiga kindlalt tundma ei hakkaks ja ikka kenasti oma kohuseid täidaksid. Sest isegi kui Kareda, selle “pealinna” (aga linna, linnust polnud siingi!) elanikud olid ise algselt saarlased, kolonistid, võisid neilgi ju tulla, kui koloonia juba õitsele oli löönud ja vägevust kogunud, iseseisvumise mõtted, nagu kolooniatel ikka tuleb. Kaua me orjame neid ülemere-isandaid, võtame ohjad enda kätte, hakkame ise Järvast maksu korjama!

Nõnda võis järvalaste allaheitmine Riia seaduse, usu ja maksu alla olla mõneti ka Järva vanemate, Kareda isandate poliitiline trikk saarlaste vastu, või nii-öelda isandavahetus, ehk ka lootus suuremale autonoomiale. Võib-olla pakkusid riialased esialgu ka hoopis soodsamat diili. Või oli lihtsalt nii, et saarlased ei saanud oma Järva provintsi kaitsmisega hakkama ja mis neil jõukatel, kuid sõjaliselt nõrkadel järvalastel ja Kareda isandatel siis muud üle jäi, kui ennast konkureeriva feodaali, Riia kiriku alla anda?

Kas Saarlastel oli sarnaseid isandasuhteid ka teiste Eestimaa kantide, Harju või Viruga? Võib-olla Harjuga, kui otsustada nende valiku üle, kummale maale oma karistusoperatsiooniga minna, kas Järvasse või Harjusse.

Või kas Järvamaad puudutati ka saarlaste hilisemates alistumislepingutes? Või andsid Järva vanemad Karedal ennast ise Ordu alla mingi soodsama lepinguga, mis saarlasi iseäranis vihastas? Igatahes paistab, et Järvamaal säilis kuni orduaja lõpuni mingi erikord ja järva meestel säilis eriõigusi. Nagu öeldud, ei läänistanud Ordu Järva maid (ja iseäranis Süda-Järvat, Kareda ümbrust) üldiselt mõisateks vaid haldas ja maksustas neid ise oma väheste ordumõisate kaudu. Mis, võib ette kujutada, oli päris mõnus kord. Need mõned korrad aastas maaisandale oma kümnist, lambatalle või heinakoormat tuua, mis see siis ära ei ole. Tänapäeval maksame riigile mitte kümnendiku vaid poole osa ja rohkem! Ja ka ei nurise.

Kuna aga feodaalmõisaid Järvas ei olnud (kuid feodaali-mõisniku ülesanne ja tema poolt osutatav “teenus”, mille eest talupojad talle õieti maksid, oli ju maa kaitsmine, sõjaline “vereandam”), siis tagasid maa kaitset eesti soost vabad talupojad, ratsamehed, kellel oli kohustus pidada kahte hobust ja relvi ja tulla sõja korral rivisse. Nõnda, tundub, säilitas Järva, see võimalik kunagine Saaremaa provints, oma eriõigused isegi paremini ja kauem kui saarlased ise. Üldse paistab Järva olevat olnud mingi veider vaheriik, lepingualune maa, rahu- või mandaatala, sest Ordu kättegi läheb ta ju Ordu ja Taani vahelise lepinguga ja selle klausliga, et Järvat ei militariseerita, see tähendab, ei rajata siia linnuseid, et ta jääb nii nagu oli: rahu maaks.

Teatavasti (sellest seigast on huvitavalt kirjutanud Paul Johansen) sündis Paide linnus ja linn nimelt Ordu poolsest kavalast lepingutõlgendusest: nad tegid linnuse Järva piiri taha, Alempoisi kihelkonna ja Järva piirile. Ja nõnda lakkas Kareda olemast Järvamaa keskus ning kogu Järvamaagi nihkus aegade jooksul rohkem lääne-edela poole, Paidest edasi, kuigi maakonna serval asub see maakonnalinn tänini. Vaid Kareda lähedale Ämbrale ehitatud väga suur Peetruse kirik, Järva maakirikutest suurim, tunnistab veel selle paiga kunagist tähtsust.

Kareda ise aga, kummalisel kombel, kuigi vana uhke külastruktuur hävines maade kruntimise ehk esimese erastamise ajal 1870ndatel, on endiselt “väga suur ja ilus ja rahvarohke” küla. Kõiki muutusi silmas pidades muidugi ja eelkõige seda, et tema paremad päevad jäävad nüüd küll minevikku ning rahvarohkusest võib kõneleda vaid teiste peaaegu tühjaks jäänud külade kõrval. Aga siiski. Mingit põlisust, vägevust, iseteadvust õhkub sellest külast tänase päevani. Ja ma ütleksin isegi midagi saaremaalikku, vähemalt siin keset Järvat. Need võimsate maa- ja paekivihoonetega nagu müüridega suletud õued piki külatänavat, kiviaiad (Orrisaare välja vanad pikad põlluvahe-kiviaiad lükati hunnikusse alles päris kolhoosiaja lõpus), see veidi kuiv ja paene asupaik, isegi need lubjarikkad, orhideerohked allikasood, mis oma lõhnade ja ududega on justkui “Saaremaa niitude kastene süli”… Jah, kohad mäletavad rohkem kui arvata oskame ja nende jaoks pole see kaheksasada aastat mõnikord teab mis aeg.

Muuseas, Karedal peetavat plaani tähistada suure aplombiga 2012 aastal küla esmamainimise 800. aastapäeva. Mina seda küll ei tähistaks. See on ju nii juhuslik, et too põline nimi just tolle aasta sündmuste järgi esimest korda meieni jõudnud ürikusse kanti. Pealegi oli too 1212 Kareda kandile õnnetu aasta, kuigi, jah, Kareda küla ise, vist tõesti pääses mahapõletamisest. Aga seda nüüd suuresti tähistada… Kareda on kindlasti vanem kui 800 aastat.

Kuid jah, ka need viimased ligi 800 aastat, mis ta on olnud ajaloo, muutuste tuules, on see küla suutnud püsida millegi kohe äratuntavalt põlisena. Isegi kolhoosikord jättis Kareda suhteliselt puutumata, sinna nimelt ei ehitatud kortermaju, mis oma kohaloleku ja enda toodud uue eluga rikkusid nii paljud küla- ja mõisasüdamed (nagu ka Väike-Kareda). Vaid Orrisaare mõisapargi veerde puude vahele tehti üks tagasihoidlik, ja see on kuidagi sulandunud, ei sega kedagi. Ning isegi Orrisaare mõisa hoidis kohalik rahvas, nagu räägitakse, kõik need aastad peale kultuurimaja väljakolimist lukus ja tervena, sellal kui ümbruskonna mõisasüdamed on aina varemes, rüüstatud, maha lammutatud, kadunud…

Aga niisugune oli siis minu lugu Karedast ja tema Orrisaarest.

Ja vanadest saarlastest muistses Järvas.


Saturday, July 25, 2009

Kareda külas aastal 1212...

Panen siia täna need kirjakohad Henriku Liivimaa kroonikast (Richard Kleisi tõlkes, Tänapäeva 2005. aasta väljaande järgi), mis ma siin hommikupoole nagu hoolas munk raamatust arvutisse ümber kirjutasin. Neis jutustab ta Karedast.

Kaardil on Kareda küla 650 aastat hiljem,

1870, talude kruntimise aegu, järjekordse suure muutuse eel.




Ja Orrisaare mõis 1870, vasakul üleval kabel,
paremal all nurgas suur rehi, mille varemete juures elan.
Kareda jääb kohe otse alla.

Aga Kareda külast (Carethen) kirjutab Läti Henrik oma kroonikas kogunisti neljal korral. Ja mitte niisama möödaminnes. Neid paiku Eestis, millest me temalt nii palju teada saame, pole kuigi palju. Toon need kohad siin ära. Et seejärel, loodetavasti homme, esitada oma väike ajalootõlgendus, isemõtlemise produkt. Aga need kirjakohad on huvitavad.


Orrisaare allikas.

Esimene kord jõutakse Karedale jutustuses Esimesest suurest sõjakäigust Järvamaale:

[…] ja pühitsenud issanda ilmumise püha [6. jaanuar 1212], liikusid nad edasi Ugandisse, ja oli nelja tuhande ümber sakslasi, jalamehi ja ka ratsamehi, ja liivlasi ja lätlasi oli teist niipalju. Ja nad läksid Tartu provintsi ja minnes üle Emajõe, tulid raidtõkke juurde, mille kristlased olid enne ära lõhkunud; ja kui ristisõitjad seal puhkasid, liikusid liivlased ja lätlased, kes olid sõjaväe hulgast kiiremad, edasi Vaigasse, ja rüüstanud kogu provintsi, kogunesid Somelinde linnuse juures. Järgmisel päeval tulid nad omade juurde Vaigasse, ja puhates kolm päeva, rüüstasid kogu maa ümberkaudu ja andsid majad ja külad tuleroaks, ja võttes paljud kinni ja tappes paljud ära, said ohtralt saaki. Ja liikudes neljandal päeval edasi Järvamaale, jaotasid nad sõjaväe mööda kõiki provintse ja külasid laiali, ja võttes palju paganaid kinni, lõid neid maha ja viisid naisi ja lapsi vangi, röövides palju kariloomi ja hobuseid ja saaki, ja külas, mida kutsutakse Karedaks, oli nende kogunemine; kõik, mis ümberringi oli, laastasid nad põletamisega. Aga Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke, nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal, mida kõiki meie omad hiljem sageli laastasid ja põletasid. Kolme päeva pärast kogu saagiga tagasi pöördudes põletasid nad läheduses olevaid külasid ja provintse, nimelt Mõhut ja Nurmegundet, ja jõudsid nii lõpuks välja järve äärde, mida kutsutakse Võrtsjärveks, ja läksid mööda jääd liikudes rõõmuga Liivimaale tagasi.




Õuevärav Kareda külas, eile.

Teist korda – Juba teisest sõjakäigust Järvamaale:

Pärast ilmumise püha [6. I 1217 – taas jaanuaris] saatsid riialased kõigile liivlastele ja lätlastele sõna ja kogusid suure sõjaväe ja läksid Sakalasse ja võtsid selle provintsi vanemad endale juhtideks, ja ugalased tulid nende juurde koos oma sakslastega; ja nad liikusid edasi Järvamaale, jaotasid oma sõjaväe mööda kõiki selle piirkonna külasid ja provintse ja rabasid seda maad suure nuhtlusega, olles Kareda külas kuus päeva paigal ja põletades ja rüüstates kõik ümberkaudu. Ja kes olid hobuste poolest kangemad, liikusid edasi Virumaale, ja seda maad samamoodi rüüstates ja mehi tappes ja lapsi vangi võttes, pöördusid suure saagiga Karedale tagasi. Ja tulid sinna nende juurde selle Järvamaa provintsi vanemad, paludes rahu ja et nad lahkuksid nende rajadest. Nemad rääkisid neile: “Kui tahate tõelist rahu, siis peate saama tõelise rahulooja, see on Kristuse lasteks, et te tema ristimise vastuvõtmisega võiksite saavutada meie alatise vendluse.” Seda kuulnud, said järvalased rõõmsaks, ja et nad suudaksid hoida rahu riialastega, lubasid niihästi nende ristimisest kinni pidada kui ka neile alalist maksu anda. Seejärel me ristisime seal mõned, ja võtnud nende poegi pantvangideks, pöördusime kogu oma röövsaagiga tagasi Liivimaale, kiites Jumalat ka selle hõimu pööramise eest.


Kaev Kahalas (Köisil), eile.

Kõige pikema ja huvitavama loo jutustab Henrik aga ajast, kui Järvamaa on juba alla heidetud ja “ristitud”. (Hilistalv, 1220):

Zemgalest tagasi pöördunud riialased tuletasid meelde kõige kurja, mis harjulased ja saarlased olid õige sageli teinud Liivimaa kirikule, ja puhates kaks nädalat, niihästi nemad kui nende hobused, kogusid nad jälle suure liivlaste ja lätlaste ja sakslaste sõjaväe, ja nendega oli Saksi Hertsog Albert, nende vanem, ja meister Volquin oma vendadega ja piiskopi vend Theoderic teiste kiriku meestega. Ja nad tulid kokku Sakala lähedal, kus oli olnud sõjaväe läbirääkimiste ja palvetamise koht, ja pidanud seal missatalituse, liikusid edasi Pala äärde, kutsudes sinna enda juurde kokku sakalasi ja ugalasi ning ka järvalasi; ning nad valisid endale nende seast teejuhid ja jaotasid kogu sõjaväe kolme salka, ja kui oli liisku heidetud, said liivlased vasakpoolse tee, eestlased aga võtsid liisuga parempoolse tee, sakslased koos lätlastega aga võtsid harjunud kombel enda alla keskmise tee. Minnes nõnda siis hommikul enne valget liikvele, liikusime keskmist teed mööda edasi Nurmegundesse, ja kui päike oli tõusnud, tõusid meie palge ette arvukad tuled ja suitsud Järvamaal. Järvalased aga oli Liivimaa kirik juba korduvalt ära võtnud ja nende pojad olid Liivimaal pantvangiks ja nad olid valmis olnud niihästi iga aasta oma maksu maksma kui ka ristimist vastu võtma. Seetõttu saarlased, kogunud kokku suure sõjaväe, küsisid arbuga oma jumalate tahet, kas nad peaksid võitlema taanlastega Revalas või Järva provintsi sisse tungima. Ja arp langes järvalastele. Ja Jumal saatis nad selsamal päeval, kui meie tulime. Nad jagasid oma sõjaväe samal hommikul mööda kõiki külasid, rüüstates neid ja põletades, ja nende tulesid ja suitse nähes panid mõned meie omadest, nimelt hertsog Albert oma rüütlitega ja meister Volquin oma vendadega, sõjariistad ümber ja liikusid edasi Järvasse vaenlasele vastu. Ja leides kõik külad süüdatud ja riisutud, ruttasid ja nende kannul veel enam ja kohtasid mõningaid järvalasi, kes olid põgenemisega vaenlase eest pääsenud. Ja igaüks nendest tõi sõna, öeldes: “Saarlased on rabanud meie maad väga suure nuhtlusega ja mina üksinda olen põgenema pääsenud, et teile teatada.”



Kuulnud nõnda siis Kristuse nime vaenlastest, tõttasime nende peale ja võtsime pärast üheksandat tundi neli neist küla süütamisel kinni; löönud need maha ja võtnud nende hobused ära, tõttasime teistele järele ja liikusime koos lätlastega, kes olid kergemad, neid jälitama, edasi küla juurde, mida kutsutakse Karedaks, kus oli nende maja ja kogunemine. Kui me selle juurde tulime, nägime kogu nende hulka äkki meie vastu võitlemiseks välja tulevat. Ja suure häälega karjudes ja kilpe tagudes lähenesid nad meile, ja need, kes olid jäänud külla maha, järgnesid omadele; ja meie omade vähesust nähes nad jooksid ja heitsid oma odasid meie peale. Meie tee aga oli lume külmumise tõttu kitsas ja kõik tulid üksteise järel. Ja sellepärast polnud kaugel selja taga järgnevad sakslased veel tulnud ja meile oli nende viivitamine ränk. Lootes nõnda siis Issandale, seadsime lätlased vasakule, ükshaaval mööda teed tulevad sakslased aga asusid paremale. Ja kui me nägime sõjateenistuse vendade lippu lähenevat ja ühtlasi hertsogit oma suure lipuga järgnevat, saime väga rõõmsaks. Ja nähes meie vähesust ja nende suurt hulka, lausus hertsog: “Kas need tõesti on Kristuse nime vaenlased?” Ja keegi lausus: “Need nad on.” Ja tema lausus: “Mingem nüüd nende kallale.” Ja sedamaid tõttasid nad koos sõjateenistuse vendadega ja ühtlasi teiste sakslaste ja lätlastega neile peale, ja tungides nende keskelt läbi, tapsid paremalt ja vasakult; ja langes neid igalt poolt nagu heina, mis niitja palge ees maha langeb. Ja nad lõid nad külani ja ajasid neid, põgenejaid, mööda tänavaid ja majasid taga, ja tirides välja, tapsid ja nabisid kinni, kes olid majade otsa roninud ja ennast puuvirnade otsas kaitsesid, ja hukkasid kõik mõõgateraga ega tahtnud kellelegi nendest armu heita. Ja sööstsid välja järvalaste naised, kes olid saarlaste poolt vangi viidud, ja lõid ka ise malakatega juba enne löödud saarlasi, öeldes: “Löögu sind kristlaste Jumal!” Ja sakslased jälitasid neid külast väljale, tappes neid mööda välju nende hiiest saadik, ja rüvetasid seda nende püha metsa paljude nende tapetute verega.



Ja neljandalgi korral käiakse Karedal jaanuaris, pärast kolmekuningapäeva, 1226:

Pärast ilmumise püha aga, mil neil külmadel maadel on tee lume ja pakase tõttu käimiseks parem, läks isand legaat vaimulike ja sulastega Riiast ära, võttes endaga kaasa semgalite piiskopi Lamberti, Riia kiriku praosti Johannese, ka Riia kodanikke ja koos paljude muudega mõned sõjateenistuse vennad; ja minnes läbi Liivimaa, tuli ta lätlaste provintsi ja lätlaste juurest Sakalasse, ehkki suure nõrkusega kehas. Ja puhates Viljandis kaks päeva, läks ta seejärel Järvamaale ja Kareda külas tulid talle vastu kõik järvalased, kellele ta jutlustas rõõmuga jumalasõna, õpetades katoliku usku; kogunud need kõrgeima ülempreestri kätesse, läks ta edasi Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks…



Friday, July 24, 2009

Väike-Kareda - Sõrandu - Silmsi

Veel kord Väike-Kareda verandal.
Tulin palaval sooja tuulega päeval enne äikest
rattatiirule Peetri kihelkonna lõunapoolsesse äärde.
Ja astusin V.-Kareda verandalt läbi,
kus lehtede varjud,
hallitus, vetikad

ja päike joonistavad oma mustreid.
Keegi neid ei sega.

Miks see Väike-Kareda mul ikka hinge peal on,
sellest ei jõua täna ka rääkida.
See on pikem jutt. Ajaloost. Terve teooria.
Maal hakkad ju kergesti isemõtlejaks.
Uitad üksi ringi, vaatad, tulevadki mõtted pähe.
Keegi ei keela ega räägi vastu ka.
See siin on valitsejamaja ja veel mingi maja.

Post on tulnud.

Kuulutused on vanad.


Uks on lahti.
Ja aken kinni.
Valitsemaja vana aken.
Selle klaasidel mõisaõu, täna.
Nõgesed ootavad sisselaskmist.
Kuivati uks.

See kuivati on üks stiilsemaid asju,
mis V.-Kareda mõisast järgi on.

Ja eks seegi olnud kellegi koduuks.
Mõneks ajaks.

Kohe ukse eest algasid ääretud Järva väljad.
Aga kolhoosiaeg sai otsa nagu mõisaaegki.
Ainult palju rutem.

Nüüd on selline mõis.
Aga ilma häärberita,
sest maa ei tee enam kedagi nii rikkaks.
Talupojad uskusid, kui mõisnikult maad ostsid,
et saavad ka kord rikasteks.
Aga nad ei teadnud, et maaomand pole midagi väärt
ilma võimuta.
Võim läks mõisalt riigile.
Riik võtab nüüd meilt maksu,
selle eest, et tema maa peal elame.
Riik on rikas, mõis vaene. Mõisa polegi.
Aga need väljad Väike-Kareda ja Sõrandu vahel
on ühed ääretumad Järvas ja vist kogu Eestimaal.
Nagu stepp. Isegi kuusehekk on vahele istutatud.
Kunagi oli selline kampaania, stepivööndist sai alguse,
mullatormide vastu.
Nisu.

Tee Sõrandule.


Sõrandu. Kauplus-söökla.
Ammu enam ei kaubelda ega sööda.

Aga millekski on poe seinaäärne ikka veel hea.
Ootamiseks.

Aga mõni ei taha teiste seltsis oodata.
Tahab olla omaette.
Ka mõni isemõtleja.
Või ei meeldi talle lihtsalt see palav päike
seal seina ääres.

Kahed kardinad. Sisemised ja välimised.
Tühjuse ette riputatud, kasvanud.
Sõrandu peatus. Pihlakas.
Juba näitab värvi natuke.

Silmsi mõis. Mis tast järel. Varemed.


Ja kui varemed on ennast puhastanud kõigest üleliigsest,
siis saavad neist maalilised varemed.
Seniks, kui nad maaga tasa langevad.
Telgi varemed ei ole nii maalilised.
Liiga uued veel.

Followers