Tuesday, June 30, 2009

Pikk päevatee Poeedirahusse

Pikale teele minnakse ikka hommikul vara.
Tõusin pool kuus. Soe oli juba.
Allika tee oli kõik kastene.
See ongi tänase tee algus. Kasteses rohus.
Sest kuskilt peab ju algus olema. Vähemalt lugudes.
Ja päike oli alles madalas ja pargi vanad tammed
hoidsid enda okste vahel alles udu.


Aga jasmiin kodus õues oli juba päikese valgust täis.
Sest ta on hommiku poole.



Tänavu õitseb kõik nii kuninglikult.
Ja teekond võib alata ka selle jasmiini juurest.


Või teelt.
Jõgeva.
Sest Jõgeva on piir.
Jõgeva tagant algavad tundmatud alad,
mis ulatuvad Peipsini. See on kaunis ja võõras maa.
Ja täna hommikul oli Jõgeva tõesti piir, udu piir,
sest Jõgevalt algas udu.
See võis tulla Peipsilt, mis on oma sügavustes alles külm.
Aga ega ma ei tea.
See võis tulla ka Udumäe kuninga lossist.
Ja Poeedirahu oligi paksus udus ja seal õitses palju lilli.


Ja terve suur taanlaste hernepõld,
milletaolist ma pole enne lähedalt näinudki.


Aga mõni hernes oli teistsugune kui teised.
Kõrgem. Purpur.

Aga ülevalt paistis see võõras udune maa selline.


Ja Peipsit varjas udu.
Hernepõld.

Ja üks võõras auto sõitis mööda võõrast teed.
Aga Andrusele on nad kõik tuttavad.

Ja kuuskede müüri taga pidi elama üks kuulsatest
Pooedirahud leskedest.
Ma kujutasin nende maju ette rohkem teistmoodi.
Tee ääres, kus nad saavad vaadata,
kes seal läheb. Ja ohata. Ja oodata posti.

Üldse seal oli kõik vähe teistmoodi,
nagu võõral maal olema peabki.
Maasikad kasvasid ühel välul nii, et seal muud ei olnudki
kui maasikad.
See oli nende Maasikakoht.
Ja nad olid tõesti magusad ja suured.
Ma tõin neid koju ka ja muist sõi Eno ära,
sest ta tuli minuga juttu rääkima,
kui ma õhtul verandal istusin
ja neid pilte üles panin.

Ja seal polnud kohe kuhugi astuda.


Ja enne lõunat läks udu laili.
Ja siis olid seal ühe põllulapi peal rukkililled.

Ja seal oli veel palju, millest vääriks kõneleda
Aga siis ma sõitsin koju tagasi. Ja ükskõik kui pikas blogis
ei jõua sa ära rääkida ka ükskõik kui lühikest päeva.
Aga see juuni viimane päev oli väga pikk. Ja ilus.
Ja alles nüüd on õhtu. Ja ma olen juba ammu kodus
ja kõik see maa seal on juba jälle natuke nagu muinasjutt.

Monday, June 29, 2009

Väga sooja päeva õhtu

Päike vajub

ja kuu tõuseb.
Ja ikka on veel väga soe.

An ja Tõnno. Nende lootusest.

An ja Tõnno,
üks ühele, teine teisele poole längu.
129 ja 128 aastat juba seal.
Täna hommikul paistis nende peale kena päike,
sai pilti teha ka sellest küljest,
kuhu nad on jätnud oma lootused.

Nende lilled. Ise kasvavad seal,
keegi tegemas ega talitamas ei käi.
Täna hommikul olid just lahti läinud.
Eile veel polnud.
Aga täna on ka tõeliselt palav päev.
29,4 praegu varjus.

Tõnno.
Tõnno Tõnnow, vanaisa vanaisa, sai perekonnanime
ja läks Koeru kanti siit Esna mõisast,
kus nüüd mina olen. Siia tulles
ma veel ei teadnud seda.


An ja tema lootus.
Oma nimestki andis ta teise n-i Tõnole.
Et sel ikka oleks.
Ja tema sünnikuupäeva enam ei mäletatudki, kui ta suri.
Kas ta seda isegi teadis. Polnud tähtis. Jõulo kuul 1814,
sellest oli küllalt. Tähtsam oli see:

Kui hüiad wimati, kõik surnud tõuske üles,
siis olgo sino käsi ka mino haua küles.

Tõnno ja An.
Hostad ja liiliad.

Sunday, June 28, 2009

Koerus. An ja Tõnno.

Vana veski Peetri ja Koeru vahel.

Koeru.

Tõnno. Vanaisa vanaisa.


An. Vanaisa vanaema.



Saturday, June 27, 2009

Tee ääres

Vaikne sompus laupäevaõhtu.
Tee ääres.

Tee ääres seegi.
Vana vallamaja veranda
ja kõik, mis need klaasid peegeldanud on.


Ja tee ise. Kaugele.


Ja kellelegi käivad siia kirjad.


Ja hein on maha niidetud ja ootab kuiva ilma.

Aga nisu ei oota veel lõikajaid.

Soe vihmane päev. Neo. Õnn.

Neo. Õnn

See sajand väsitas mu ära
ja mul ei olnud mingit tahtmist

veel ühte näha.

Ja et ma olen nüüd vaim ja ei kuskil,

võin ma olla kus tahes ja kasvõi jälle

Gneomar von Schilling. Neo.

Ja see sajand oli tõesti tüütu.

Ma olin selle jooksul kolm korda õnnelik.

Esimene kord oli siis, kui kõik veel kestis.

Kui meie maailm oli veel alles

ja “meie” Jürgensberg.

Või Kuksema, nagu nad seda seal kutsusid.

Ja ma olin viie-aastane.

Ja see pidi olema sõja-aeg,

sest mu ema ja kõik naised

(ja küll seal oli palju naisi!)

istusid meie suurel verandal,

mille üle ema nii uhke oli –

aga muide ei, see oli hoopis

Orrisaare tagaveranda, allikate ja õhtu poolne!

Sest see oli eest lahti, seal polnud klaasi,

ja oli soe ja väljas sadas paksu rammusat vihma

ja naised noppisid puuvilla, vatti.

See oli määratud laatsarettidele, haavatute haavadele

ja vaevalt ta kunagi verega kokku sai.

See oli ilus valge pehme vatt.

Ja veeojad voolasid.

Ja välgujuga lõi allikasse.

Ja tädi (aga milline?) ütles,

et tuleb tuppa minna.

Aga ema ütles, jääme.

Ta ei kartnud kunagi midagi.

Ja ma jooksin kivitrepist alla

Ja selle astmed olid soojad ja märjad,

murule lilleklumbi juurde

ja paksu sooja vihma

voolas mu madrusepluusi krae vahele.

Ja keegi tädi karjus.

Aga ema ei kutsunudki mind ära.

Ma meeldisin talle. Siis.

Just siis, kui ma ei kartnud välku

ja armastasin lilleklumbi juures

seda paksu sooja vihma,

olin ma tema Neo.

Ja vanatädi Adele,

keda peeti napakaks,

aga kes oli neist võib-olla kõige terasem,

naeris.

Ja ütles:

Têtu, ce garçon, on dirait Lize elle-même,

oui, c’est son fils à elle!

Ja naeris veel.

Ja tal oli õigus nagu alati,

sest see ma olin, oma ema poeg. Lisi Neo.

Ja see oli viimane täiesti õnnelik aeg,

kui minu sajand polnud veel õieti alanud, 1915,

kuigi sõda juba käis, Weltkrieg,

nagu seda uhkusega kutsuti.

Sest nii suurt asja polnud veel enne tehtud

ja kõik nagu lootsid sellest midagi.

Sest kõik nad olid alles eelmise sajandi inimesed

ega teadnud, et uuest pole neil loota

mitte kui midagi.

Aga see pärastlõuna Orrisaare verandal,

valge vatt, mida naised noppisid,

ja paks rammus vihm ja maa ja allikate ja välgu lõhn

ja ema, kes mind vaatas

nagu ennast,

see oli see mu esimene õnn,

enne kõike aega.

Ja imelik, eks, et meie õnn

pole kunagi meie ise,

vaid alati keegi.

Ja need on need paigad, ükskõik kus,

mis jäävad meie paikadeks,

kuulumata meile.

Ma õieti ei mäletagi Jürgensbergi

ja selle uhket verandat ja plekk-katust,

millest ema ikka ja jälle rääkis, kõik need aastad,

kui tal enam neid ei olnud,

ja millest ta jäigi rääkima,

justkui need oleksid ikka.

Aga mina mäletan ainult seda:

päeva, kui me olime külas, Orrisaares,

kodunt ära,

justkui ei kuskil,

sest selline pidigi olema minu elu.

Ja seda vihma ja selle lõhna

ja hullu vanapiiga naeru,

kui teist korda müristas.

Ma olin õnnelik.

Siis tuli uni.

Enamasti oli mu elu uni.

Ma ei mäleta, kuidas meid Jürgensbergilt

ära aeti.

Ma ei mäleta õieti meie Revali korterit.

Aga ma mäletan seda sirelit,

mis õitses tolle akna all sel suvel.

Ma olin siis seitseteist,

sest ma käisin Toomkooli Unterprimas,

eelviimases klassis, ja tema käis juba Oberprimas

ja õppis küpsuseksamiteks eesti keelt,

mis oli väga raske. See oli 1927.

Ja ma olin tema pool külas.

Ja aken oli lahti ja sirel õitses.

Ja ma kummardusin tema kõrvale.

Sest ma aitasin tal õppida.

Sest ema oli meile juba siis, Jürgensbergil

Ja eriti Orrisaares eesti keelt õpetanud,

nii et ma olin selles klassi parim. Nagu paljudes ainetes,

millest polnud muide mingit kasu.

Eriti eesti keelest.

Või siiski. Sest tänu eesti keelele

ma sain olla teist korda õnnelik.

Ja ega seal polnudki muud,

kui et sirel lõhnas ja õhtu juba tuli,

aga need õhtud olid seal ju lõputud.

Revalis, suvel 1927.

Ja ta korra vaatas mulle otsa, minu poole,

ja naeratas hajameelselt,

nii nagu vahel naeratatakse

kellelegi teisele mõeldes.

Ja see oli mu õnn ja mu maa,

mis mulle jäi. Valge öö. Sireli lõhn.

Äärelinna tasased hääled.

Aga mul ei olnud sellest põrmugi kahju,

kui me kolmteist aastat hiljem

kõigi nende kohvritega Deutschlandi pardale läksime

ja ma seda linna viimast korda

oma ihusilmaga

nägin.

Sest see on see imelik asi:

meie õnne ei saa keegi meilt ära võtta.

Sest seal polegi midagi võtta.

Aga neid kohvreid oli tõesti palju.

Ja ema oli neid pakkides

nagu kivist ja mullast.

Ja terve see tee.

Ja kõik see aeg, kui jälle oli sõda,

sest sellel sajandil, mis ma olin,

oli kogu aeg jälle sõda.

Ja küll see oli väsitav, oh Issand!

Ja kui me elasime Poolas ja uuesti olid suved,

aga need läksid mööda

nagu neid polekski olnud.

Ja ema oli kogu see aeg nagu kivid.

Ja muld.

Ja ma ei teagi, kust on minusse jäänud

ikkagi see usk.

See tasane usk,

mis peaks meid kandma üle kivide ja mulla.

Sest ma mõtlen, et mu vanemate, mu isa,

kes suri sel sügisel pärast suve,

kui ma olin teist korda õnnelik,

aga ma peaaegu ei märganudki seda,

sest minu jaoks oli juba siis, ma arvasin,

kõik möödas.
Ja mõnes mõttes oligi.

Ja ta maeti sinna mäe peale.

Ja ma mõtlen, et see nende usk

oli justkui mingi maausk, kividesse ja mulda,

nii kindel

ja pooleldi paganlik,

ja ikkagi nii kristlik. Leib ja ihu.

Veri ja igavik.

Aga minul polnud seda

mitte kusagilt võtta.

Minu sajandil

ei olnud inimestel enam maad.

Ja me veeresime ise mööda maad nagu kivid,

ja riigid veeretasid meid ja ladusid meist oma varemeid.

Ja kõik need tahtmised, mida inimesed tahtsid,

terve selle sajandi tahtmised,

kui rahul nad olid,

kui nad lõpuks mitte midagi ei saanudki.

Aga ometi ma pärisin neilt oma usu,

emalt ja isalt,

kes, kui ma olin veel väike,

sõitsid suvepühapäeval lahtise landooga

Johanniskirchesse

mille valge torn paistis mõisa õuele ära.

Jaani, kutsus seda meie rahvas.

Või see rahvas,

keda me omaks pidasime.

Jah, ma pärisin nende usu,

ainult et ilma maata.

Justkui Eimillessegi.

Ja tegelikult ma olin siiski vahepeal

veel üks kord õnnelik.

Aga see õnn polnud nagu siit ilmast

ja nii see justkui ei loegi õnnena.

See oli,

kui me põgenesime Poolast

ja ma olin nii väsinud

ja mul oli nii ükskõik,

et ma oleksin ainult tahtnud

jääda sinna tee äärde lumehange

ja sulada sellesse

nagu kõik need ilma nimeta surnud,

ja seal ma poleks enam olnud Neo,

ega Baron Schilling

ega keegi.

Ja see väsimus oli nii õnnis.

Aga ema ärkas korraga ellu.

Ta polnud enam muld ja kivid.

Ta ütles: Tõuse. Neo!

Ja tema silmad olid jälle elavad

ja vaatasid mind nagu mu enda silmad

ja ma käisin ta järel nagu unes.

Ja see oli, kui tuli ma ei tea mitmes õhtu

ja ma ei tea, mis koht see oli,

aga see oli üks teeäärne küün.

Seal põrandal oli natuke heinu.

Ja palju inimesi.

Ja mõned neist oigasid.

Ja mõned rääkisid.

Ja paljud olid vait.

Ja magasid.

Sest inimene võib magada

ükskõik kus.

See on suur ime.

Ja täid ja kirbud muidugi sõid meid.

Ja ema istus seal heintel

meie viimasel kohvril,

mis pärast ikkagi ära varastati.

Ja ma olin üks neist kõigist

ja mul polnudki nime ega mitte midagi.

Ainult see nii väsinud keha.

Ja nii elav.

Mu ihu.

Eimiski.

Ja ma tundsin, ei ma ei tundnud,

ma olin

midagi rohkem kui õnn.

Ja me rändasime veel kaua,

aga ma ei mäleta sellest midagi muud

kui ema naeru.

Siis, kui meie viimane kohver,

kus olid ta ehted ja ta mehe, mu isa pilt,

oli meilt ära varastatud.

See oli ilus naer. Ta oli jälle nii noor.

Sest talle aeg nagu ei lugenudki.

Ta aina tõusis jälle uude ellu.

Ta oli enne. Ja jäi pärast

mind.

Aga kolmas kord

inimesena õnnelik

olin ma juba siis,

kui ma arvasin, et minuga enam

mitte midagi ei juhtu

ja hellitasin juba aastaid

magusaid enesetapumõtteid,

ja ainult mõte emast,

ma uskusin, hoidis mind tagasi.

Aga siis tuli ikkagi üks suvi.

Sõda oli jälle unustatud.

Sest see sajand oli unustus.

Me olime jälle päris heal järjel.

Seegi on imelik,

et kuigi me kaotasime kolm korda kõik,

ei olnud me kunagi vaesed,

nii nagu need on vaesed,

kes elavad vaestena oma elu.

Mul oli hea töökoht pangakontoris

ja isegi omaette korter,

kuigi emaga samas majas,

sest me õega arvasime, et ta on juba nii vana

ja nii palju elus kaotanud,

et ega ta kaua enam…

Aga nüüd ma tean,

et ema, see Lisi von Grünewaldt,

polnud mitte see, kes elus kõik kaotas,

vaid see,

kellel elus kõik oli.

Sest ainult see saab kõik kaotada.

Minul polnud midagi.
Ja ma ei kaotanud midagi.

Ma elasin vaikselt ja tühjalt.

Aga tol suvel

me läksime õhtuti pärast tööd

alati kuhugi

(sest ta töötas sealsamas kontoris, kassas).

Kinno. Ta nii armastas

sentimentaalseid filme.

Ja kohvikusse.

Ja jõe äärde jalutama,

kui puud juba kahisesid soojas pimedas

võõras Saksamaa öös.

Ja ma jutustasin talle valgetest öödest

ja sellest maast

ja tema oli ainus ja see oli ainus kord,

kui ma kellelegi seal nendest rääkisin.

Ja tema kuulas

ja küsis alati nii naiivseid küsimusi,

mis mind südamepõhjani heldima panid.

See oli aastal 1956.

Ja ta oli minust

kakskümmend viis aastat noorem.

Ja ma ei saanud talle olla see,

mis ta tahtis, et ma oleksin.

Tema elu oli juba

järgmise sajandi poole kaldu,

kui meid enam ei mäletata.

Ja pärast seda ma elasin veel

kakskümmend üks aastat.

Ema ei hakanud kunagi raadiot kuulama,

rääkimata TV-st.

Aga mulle meeldisid

sentimentaalsed filmid

ja vahel ma nutsin neid vaadates.

Aga mitte millegi pärast.

Ja ma jõudsin veel pangast pensionilegi jääda

ja võõrad inimesed

tegid mulle peo.

Ja siis ma sain päevad otsa

raadiot kuulata

ja ajalehest ristsõnamõistatusi teha

ja emaga jalutamas käia

ja õhtul vaadata TV-d, oma armsa šerriga.

Ja ma teadsin, et mu maks on läbi.

Aga tegelikult ma olin

lihtsalt nii väsinud.

Mu sajand oli mulle liiga pikk.



Friday, June 26, 2009

Õhtust õhtuni

Eile läks päike küll kuldsena ristikheina sisse looja,

ja kaste langes rohulatvadele,

aga täna sai ikkagi verandal vihmavarjus istuda,


sest suur pilv tõusis ja me jõudsime veel vaevalt
oma heinakesed suurema vihma eest kokku tõmmata
ja kinni katta.
Sest siis algas sadu.
Välgujuga lõi silmi pimestades otse allikasse
ja sealsamas kärgatas.

Ja siis jäi sadu üle ja päike tuli välja, nagu ta ikka tuleb,
kui on suvi.

Ja siis tuli jälle õhtu.
Imelik, et need nii pikad päevad
on ometi lühikesed ka. Ja pilvine õhtu
on täna harjumaltult hämar.


Followers