Suve tulles, viimane sissekanne

Käisin korra Hiiumaal.

Tulikas õiteses, suvi tuleb,

nüüd on juba tulnud.

Läinud varasuvel sealkandis

see igapäevane pildistamine

ja ülespanemine algas.

Las ta siis lõppeda ka sellega.

Aitäh kõigile, kes vaatasid ja rääkisid.

Näeme jälle, mujal, teisiti.

Mis siin on, jääb üles.

Õhtpäike vana reheahju seinal,

heleda valguse varjud.

Ja ööliblikas, kes päeval usub, et keegi teda ei näe.

Ja jälle need maasikaõied tuttavas teeservas.

Ja see tuttav rand ja tuttav meri,
alati natuke isemoodi,
sest kes tema nägu
siis ikka nii täpselt mäletab...

Rand-seahernes seal tuttaval liival.

Ja tuttav pojeng tundmatus rohus.

Tuttav uks,

kust ma üle kümne aasta enam käinud pole.

Ja keegi ei käi.

Ämber liigub tuule käes, põhi auklik.

Aga pannakse kord uus ämber,

tõstetakse kaevust seisnud vesi välja,

värske voolab asemele,

vanast allikast.