Friday, February 27, 2009

Paastuvalgus





*

PAASTUVALGUS

See valgus
on täna korraga selline,
nagu seda võiks süüa
ja kõht saaks täis.
Ja Lizal ei olegi jälle isu.
Ta põrnitseb aknast õue,
kus valgele lumele sajab valget sula lund,
nii et silmad hakkavad valutama
ja ta ei tea, et ükskord
ühe suure Euroopa linna
läbikostvate ja justkui võidunud seintega
hotellitoa
aknast tänavale vaadates
(aga millise linna? Need hotellid on kõik
nii ühte moodi väljavaatega!)
talle meenub see kurb ja valge valgus
nagu Rahu ja Paradiis.
Estlands Licht.
Sest me keegi ei tea, kuhu me saame
ja mis meist saab
enne kui me sureme.
Ja tihased laulavad mõisapargis
siin ja seal
ja varblased teevad kõva kisa
ja Vana Antoni triiphoone
on täis heledust ja soojust
ja hüatsintide lõhna
ja ta torkab sõrme apelsinipuu püti mulda,
et kas see on ikka paras niiske
ja see on,
niiske ja soe ja jälle elav,
sest talv saab jälle läbi
ja need apelsinipuud on tema lapsed,
ja temagi ei tea,
mis neist saab,
ja et külm võtab nad ära,
sest triiphoone klaasid lüüakse sisse,
ja mis terveks jäävad,
neist saavad uutele taludele aknad.
Aga tema ei peagi
kõike seda nägema.
sest õnneks on meie päevade Issand
andnud meile ainult
natuke aega.



Wednesday, February 25, 2009

Tuhkapäev 2009


























Tuhkapäev

*


TUHAPÄEVAL


Üle lumise mõisa soo
tulevad hallid varjud.
Adelel pole hommikuti enam und.
Ta vaatab õue hämarikku,
mõtleb eimillestki:
Moonakad. Meie töölised.
Hallid varjud. Neetud hinged.
Töö on needus.
Veel suurem needus ainult
on see tüdimus,
mida ma tunnen
oma hallis hinges.
Talvest. Elust. Kõigest.
Eile vähemalt
sai õues moonakalastele neid…
Fastnach Kugeln…
Vastla Kukleid!
jagatud.
Naljakas, kuidas
nad saksa keelt moonutavad.
Meil pole tulevikku
siin maal.
Aga me võime
kasvõi iga päev
vahukoorega kukleid süüa.
Kui tahame…
Moonakad on mõisaõue jõudnud.
Hakkavad regedele ette rakendama…
Heinte vedu...
Või puude. Kogu aeg
veetakse midagi.
Puid, heinu, vett, võid, viina, saksu.
Mina ei pea midagi ega kedagi vedama.
Ja ma tahan,
et see jääks nii.

*

Tuesday, February 24, 2009

Aja aknad 3: Orrisaar, 24.02.2009









Vesi, tuli, lumi.

Grünewaldtid


...


Aja aknad 2: Orrisaar, 24.02.2009



Vana Antoni aknad.
Triiphoone.
Või nagu veel öeldi:
Orangerie, Apelsinimaja.

...


Aja aknad 1: Orrisaar 24. veebruaril 2009




Liza aken ja Mamma aken
...

Monday, February 23, 2009

Šoping, häng ja tšill – version Reval 1911

*

MIS REVALIS VEEL TEHTI

Liza
käis Helmuthi ja Franziga promeneerimas.
Kuigi ta alguses ei tahtnud. Sest need
ta vanema venna Alexi sõbrad
olid tema arust täiega nõmedad.
Aga igav oli ka. Ja üksi teda kuhugi ei lastud.
Ka Kadriorg oli tema arust nõme.
Franzil tuli idee Lizale vabrikut näidata.
Nad võtsid voorimehe ja sõitsid Koplisse.
Vene-Balti laevatehas, tume meri, töölised,
kes videvikus
auruvile kaikudes väljusid voorina väravast,
ajasid Lizale hirmu peale.
Aga ta ei näidanud seda välja.
Ta hoopis ehmatas ühte lapsega töölisnaist,
andes talle viiskümmend kopikat.
Selle peale ta ise punastas. Ja vihastas
Helmuthi peale. Tema arust
jõllitas Helmuth teda nagu loll.
Aga Franz tegi head nalja ja neil oli kokkuvõttes
päris lahe.
Muide selline konstellatsioon;
kaks poissi ja tüdruk,
oli juba tol ajal levinud.
Franzile meeldis Helmuth, Helmuthile Liza
ja Liza meelest
oli Helmuth nõme ja Franz naljakas.
Tegelikult oli ta õhtul päris heas tujus.

Mamma
käis teisel päeval koos Lizaga šoppamas.
(Sellist sõna muidugi ei tuntud. Käidi ärides.)
Nad olid ära leppinud. Või rahu teinud.
Liza meelest oli küll ärides käimine tühine ja madal,
aga tegelikult talle täitsa meeldis see kevadhoojaks
ostetud kübar, väga lihtne, Meyeri juurest,
kaup otse Pariisist, tuvihall vilt,
ilma kaunistusteta,
aga sama kallis
kui need sulgede ja lindudega,
mida enam keegi ei kanna.
Ka ekleer maitses Lizale seekord täitsa hästi.
Aga kui tal meelde tuli,
muutus ta pilk
taas melanhoolseks.
Mamma ostis endale
uhkema ja odavama kübara,
sest see viimane mood, kus midagi pole,
oli tema meelest naeruväärt,
ja ühed kindad.
Ja siis selle lugemislambi,
kus petrool põleb erilise uue tehnoloogia järgi
ja annab valgust nagu kõige moodsamates
gaasilampides.
Lisaks veel ostis ta raamatukaupmehe juurest
viis uut järjeromaani, kokku
viieteistkümnes köites.
Seejärel hakkas ta
koju igatsema.
Tegelikult kõik hakkasid.

Mari
jõudis siiski veel enne tagasisõitu
käia Kalamajas oma kaugelt sugulase Leenu pool,
kes oli tulnud linna juba aastate eest
ja saanud vene mehe.
Mees käis Laevatehases tööl,
jõi pühapäeviti ennast täis
ja peksis Leenut.
Neil oli kolm last.
Mari oli kõigile kindad kudunud.
Ta ostis ka suhkrukringleid.
Leenu ei pakkunud midagi,
aga Mari selle pärast ei pahandanud,
sest linnas on ju iga kopikas arvel!
Mari ostis tagasiteel
veel suhkrukringleid, Antonile.
Ta teadis, et vanamees armastab neid tegelikult,
kuigi pahandab, et sellise tühja asja peale
raha on raisatud.

*

Sunday, February 22, 2009

Igav pühapäevaõhtu Revalis

SONNTAGABEND IN REVAL

Liza (preili Elizabeth von Grünewaldti)
väga salajastest päevikust,
millest ei tea isegi Mamma,
aga Adele teab. Sest ta nuhib niikuinii
igal pool. Ja saab aru. Sest ta on napakas.

Armas. Armas. Armas.
Muidugi Sind pole selles linnas.
Siin pole kedagi. Ainult ekleerid uues kohvikus,
Stude juures. Vanad igavad majad.
Vana igav õmblejanna. Teater. Kontsert.
Nõmedad buršid Helmuth ja Franz,
kelle Mamma oli külla kutsunud
minu lõbustamiseks.
Varem ma tahtsin ka ülikooli minna,
seal ei käi sugugi ainult lühikeste juustega
naisnihilistid, nagu Mamma ütles.
Aga nüüd ma ei tahagi.
Helmuth ja Franz käivad ülikoolis
ja nad on Sinust nii palju allpool!
Nad kujutavad ette,
eriti see ilus Helmuth,
et nad võivad mulle meeldida!
Olen Mammaga tülis.
Sest küsisin saksa raamatupoest
eesti romaani. Mamma läks endast välja:
Ein Estnisch Roman?
Ein Kuhroman! Une littérature… Estnisch!
Une littérature cochonne!
Ha-ha-ha!
Ja ma ütlesin talle, et see tükk,
Mida me eile Saksa Teatris nägime,
vaat see oli tõelint Kuhtheater!
Aga oli! Peab olema loll nagu lehm,
et seda uskuda. Seda ma emale ei öelnud.
Kust ta võib teada,
ta pole ju kunagi kedagi
tõeliselt armastanud.
Kuidas ta muidu saab vaadata
neid vanu ülesmukitud mehi seal lava peal,
kes räägivad ebaloomuliku häälega
ja suudlevad matsudes daami kätt. Vastik!
Kõik see on võlts, vale, iganenud, läila!
Imelik, et kunagi võis see mulle meeldida, veel
läinud talvel! Ma punastan praegu. Milline hani
ma ometi olla võisin.
Me oleme juba 11. aastat XX sajandis!
Aga Revalis on ikka veel keskaeg!
Miks Sa ei vii mind siit ära. Sõidame kuhugi!
Ma tean, Sa ei saa. Su kirjad peetakse kinni.
Ja kui ma ausalt ütlen, siis esimesel õhtul, teatris,
see kõik tundus mulle korraga unenägu, kogu see
meie suvi!
Kõik oli seal nii vanaviisi. Kleidid. Puuder.
Üks sõbranna, kes ütles, et ma olen nüüd
palju ilusam. Kuigi liiga kõhn.
Adele ütleb, et kõhnus on nüüd moes.
Sest varsti pole meil niikuinii enam
midagi süüa. Sõda tulevat. Ta on napakas.
Aga ma ei usu, et ma olen liiga kõhn.
See sõbratar oli lihtsalt kade. Ta ise
on paksuks läinud. Armastab
Stude ekleere! Vastik.
Aga eile Konzertil
tuli see kõik korraga tagasi. See oli
imekaunis muusika muide, keegi soome
moodne helilooja Sibelius, pala oli
mingisugune Luik, ma ei mäleta. Mamma ütles,
et selline ebakultuurne muusika
paneb tal pea valutama! See oli nii kaunis
ja siis seal oli üks tuubamängija,
kes korraga meenutas täpselt Sind!
Mamma küsis, miks ma nii kahvatu olen.
Ja ütles, et järgmine kord
ta kontrollib kava. Sest moodne muusika
mõjub mu närvidele halvasti. Närvid!
Küll nad on rumalad. Mu närvid on rauast
nagu kõikidel Grünewaldtidel. Ma lihtsalt ei usu
enam nende valesid. Sest ma tunnen tõde.
Sind. Ja ma tean, et on olemas mitte ainult
Soome muusika, vaid ka eesti romaan!
Jaa! Adele ütles, et Revalsche Beobachteris
kirjutati kellestki Vildest,
kes laimavat mõisnikke. Tähendab
see peab olema hea romaan! Ja kas tead,
ma ikkagi sain selle Vilde… ma ei ütle,
kust kohast. Aga ma ei saa vist kõigest aru…
Ma olen nii rumal, ja mu eesti keel…
Ausalt öeldes, on see Vilde mulle igav.

Nagu kõik.
Ilma Sinuta. Nüüd ma põletan
sellegi lehekülje ära. Armastan Sind.

Õnneks on tuli all. Lasin Mariechenil teha,
ütlesin, mul on külm. Ongi
Külm ja kuum, külm.

Saturday, February 21, 2009

Täiesti tänapäevane intermetso

*


Täna õhtul, 21. veebr. 2009. a.
(Saksad on ära sõitnud, õhk puhas,
võime korraks tänapäeva tagasi põigata.)

Neli häält õhtul trepil õhus:
tilkade tasane solksumine räästa alla loiku
(päike alles loojub, purikad alles jäätuvad),
tihaste tasane siuksumine ümber söögimaja
(liiga külm veel, et ennast laulule raisata)
kiimas rebase kaugenev kisa mõisa soos
ja kume mahlane tümakas
(naabri pojapojal on läinud nädalast
vana punane Sport-Mazda.)
Ja siis veel kaks ronka üle lendamas,
Hästi teine teise ligi hoides…
Ja hiljem, päikese loojudes,
Kui lähen piima tooma,
vist seesama rebane istumas nagu saks
keset põldu. Justkui midagi ootamas.
Võsad loojangus. Õrnad ja punased
enne kurbuse puhkemist kevadel.
Ja kus oled Sina praegu,
seda ei tea mitte kunagi.


*

Talvine teekond

*

TALVINE TEEKOND

4 sisekõnet
ja päralejõudmine


Mamma

Oijah, ei tea, kas tukastasin vist.
Tüdruk magab… Jumal tänatud,
Ilusti kasuka sees… on ikka pakane…
Aga õhetab… Jumal, tee ometi, et…
Ei tea, kas oleme juba St. Johannise all?
Küsiks Tiidult… Ei taha tüdrukut äratada…
Oh, see kodust ära sõitmine! Milleks?
Aga ikka ja alati seal olles tahaks sealt ära.
Ja kohe kui on ära sõidetud
ja juba Koddasem on möödas, need naabrid
(kahju, et sellised vähe haritud inimesed naabriks on),
tahaks tagasi. Hirm hakkab.
Nagu ükskord peaks meid sealt lõplikult ära viidama.
Ja mitte kabelimäele…
Rumalad mõtted!
Ja Papa ütles ju kindlasti: viige ta linna teatrisse!
Seal käib korralikke noormehi. Lahutab meelt.
Ah, see tüdruk.
Halb ema olen, muud midagi.
Meie ajal… Ei olnud kunagi sellist asja!
Hea küll, ma mäletan, mullegi meeldis plikana
See Tischler, Jaan. Punaste põskedega jässakas, poiss,
naeris alati, tal olid ilusad hambad.
Aga kas mul iialgi tuli mõttessegi… Tuli?
Nein. Keinmal.
Seisustel olid ikka kindlad vahed. Nemad. Ja meie.
Ja nii oli hea. Sain korralikult mehele.
Kuigi Saša… Alexander… Kas ta on kunagi mind…
Rumalused! Oh, miks ta küll jälle Peterburi sõitis…
Meeste asjad. Mis meie neist teame. Ja suvel!
Ma ütlen. See oli kõik tema süü! Tema süü!
Miks tal oli vaja keset suve Peterburi…
Teda vähemalt tüdruk kuulab. Kuulas.
Ja see moodne vene kirjandus. Ma ei saa aru,
Kus on meil Vene riigis see palju kiidetud tsensuur!
Mingisugune Dostojevski! Ära tuleks keelata. Täiesti.
Nüüd olevat teised ajad. Miks?
Miks peavad alati olema teised ajad.
Miks ei võiks alati olla üks ja seesama aeg?
Miks ma ei oska elada? Romaanides,
mis ma loen, on kõik nii lihtne. Lõpuks
saab korralik tütarlaps korralikule mehele. Ach!
Tüdruk ei maga, ohkab. Ohaku!

Marichen! Kellele sa kood seda halli sukka?
Kas jälle Vana-Antonile, mis! –

Tiit! Kein Shclaf! Schneller!
Nonii. Igatahes kohe on Johanniskirche.
Pastori virtin juba ootab meid kuuma teega.
Ja oma kuulsate pirukatega!
Mmm! Milline ilus öö!
Ka vanemas eas
(ma pole veel kellegi vana!)
on rõõmusid. Ja!

Mari

Proua vaatab minu poole.
Eks ta nüid küsi jälle,
et kel’ ma seda sukka kujun.
Narrivad mind vanainimest.
Aga kel’ mul teda ikke kududa on.
Vana-Antonile ikke. Kellele teisele.
Ütleb küll,
et pole vaja, tal sukkasi jätkub.
Aga eks ma tea. Ma ju ise
nõelun ja pesen teisi.
Jah, kel’ mul neid kujuda on.
Põle teisa kedagi.
Kui see Vana Anton.
Nüid oleme mõlemad vanad.
Vana Mari
ja Vana Anton.
Temale ma kujun ja nõelun.
Mis prouastel viga naerda.
Seda teenija elu.
Abielurahvast
nad ei tahtvad ju mõisa!
Eks me nii jäändki.
Anton omaette.
Ja mina omaette.
Ei tea, kas on juba Jaani kirikumõis või?
Saab kööki sooja.
Oijah.


Tiit

Noneh.
Ei ma jää magama ühtigi…
Ei ma jää ühtigi…
Hea vana kuu…
Valge ilus öö…
Untisi tänapäe kartma ei pea…
Hobused näevad ise ka minna…
Aga ei ma või…
Ei ühtigi…


Elizabeth

Tema
Tema
Tema
Tema
Tema
Tema
Tema
Kui Ta ikkagi…
Jumal, palun tee,
et Ta ikkagi…
Ah, ma tean, Sa ei tee…
See on patt.
Ei ole!
Ei ole!
Tee!
Et Ta oleks
Revalis!


*

Koidikuks jõuabki
Orrisaare mõisa jalastel tõld
Vaksali ette, millel ripub silt:
ТАМСАЛЬ
Esimese klassi ootesaal
on soojaks köetud.
Rongini on veel
kaks ja pool tundi aega.
(Юрев-Ревель 10.20)
Teisi mõisnikke pole. Talv.
Kas kodus. Või linnas.
Aga tee peale jäid –
Mammale meeldib neid ajaviiteks
üles lugeda –
Koddasem
Jürgenseberg
St. Johannis (Pastorat)
Orgena
Türjel
Wechmut
Korps
Kaewa
und
ach!
Letzten Endes!
(Aber, Ende gut, alles gut.)
Tamsal!


*

Friday, February 20, 2009

Elevus mõisas

*


ÕHTUNE ELEVUS MÕISAS

Ein Stern… so groß und so hell! Schau, Mama!
Я так несчастлива, мамочка!

(Vene keeles on ta veel laps,
ah, ainult kolm aastat tagasi,
Peterburi tüdrukutekooli karsked kiindumused,
Marie, Aleksandra, Mathilde,
ja kui ta oli õpetajatele Jelizaveta Aleksandrovna,
sõbrataridele lihtsalt Liza
ja kirjutas ka nende salmikutesse värsse!
Kui hea ja süütu aeg see oli, enne armastust!)

Aga ema on vihane, või teeb, et on.
Marss tuppa! Tüdruk on jälle
saalist lääneverandale tulnud. Ta õhetab!
Enne veel istub külmas kütmata saalis
punasest ripsist diivanil. Tiisikus!
Mein Gott! Tu me va prendre encore… une maladie!
Mamma ei ütle seda hirmsat sõna siiski välja.
Ta ei tea, miks tüdruk õhetab.
Ta ei tea, et ükskord jätkus tal julgust…
Selsamal diivanil… oo, kui tugevad olid tema embused…
Suvel…
Mamma tirib ta tuppa. Bon, bon, ne pleure pas, ma chérie.
Ta räägib ikka prantsuse keelt, kui tal on tegelikult
päris hea tuju. Liza teab seda
ja nutab mõnuga.
Tegelikult ta pole ka ise täna nii kurb kui tahaks.
Homme nad sõidavad Revalisse! Zum Theater!
Mamma jumaldab teatrit veel rohkem
kui järjeromaane.
Sinna saab nii harva! Teater on tema noorus.
Nii harva!
Papa ütleb, et nad pole enam nii rikkad,
et talv otsa linnas elada.
Ja Fräulein, see Adele, lisab õhtulauas magusalt preilile:
“Eks ole, sul tütreke tuleb veel ükskord tööle hakata,
et endale elatist teenida!
Vaata et sa endale Eestimaalt meest ei võta!
Puha vaesed. Ja matsid!” (Ta mõtleb Eestimaa mõisnikke,
paruneid ja vabahärrasid, neid tahumata matse.)
Ja Liza vastab: “Kah mul asi. Hakkangi tööle.
Mis te sellest tööst nii kardate!
Kas teil vastik ei ole, et me elame nagu…
parasiidid!”
“Võtke veel kastet, Adeelekene,”
lausub Mamma selle peale kurjakuulutava häälega.
Kui ta ütleb oma meheõele Adeelekene, on ta väga,
väga vihane.
Ja Fäulein on rahul. Talle meeldib,
kui söögilauas saab teatrit.
Aga Revalisse ta homme ei tule.
Seda teatrit ta ei salli. Dumm, provinziell…
Revalsche Deutshe Theater! Quelle honte!
Mingu nad pealegi kõik
täna vara magama,
sest homme tuleb juba pimedas teele asuda,
sest raudteejaama on Orrisaarest kolmkümmend versta
ja rong Revalisse väljub minuti pealt kell 10. 20
(Anton peab täna õhtul prouale kolm korda kinnitama,
et ta on suure kella pommid iga õhtu
üles vedanud!),
mis tähendab, et jaamas
tuleb Mamma arvates
olla juba koidikul
(sest Mamma ikkagi ei usalda seda suurt kella!)
ja nii nad lähevadki kõik kohe pärast varajast õhtusööki
oma vooditesse,
aga täna öösel ei maga neist tegelikult keegi,
ainult Mariechen ehk Mari,
kuigi tema võetakse ka linna kaasa,
tukub oma köögis,
sest tema ärkab iga päev ammu enne kukke
ja koitu.
Ja Fräulein loeb täna õhtul nimelt
(vähemalt Mamma arvates)
söögitoas vanu Revalsche Beobachter’eid,
mida ta muidu kunagi ei loe,
vaid ainult siis, kui ta on vihane ja kurb
ja tahab ennast selle neetud Provinz’i vastu üles kütta –
ta loeb hobuse- ja tõlla- ja mõisamüügi kuulutusi!
Ja! Bald werden wir alle in Konkurs gehen!
Kogu Eestimaa! Pankrotti!
Ja mõisad lähevad talumeeste kätte!
Liebling! ütleb ta kutsar Tiidule, kes tukub ahju juures nurgas,
et teda ei peaks öösel talli juurest otsima minema:
Eks ole! Nalja saab! Talumeeste kätte!
(Tiit mõmiseb läbi une: mmm… kuda preilidele meeldib…)
Jaa! Ta on hull, see Adele.
Mamma kordab seda kindluse mõttes üle. Kõik teavad.
Vanatüdrukud lähevad ikka lõpuks…
Aga siiski ta ei pea ometi
seda naeru oma majas välja kannatama!
Mamma magamistoa uks läheb lahti:
A d e e l e k e n e !


*

Thursday, February 19, 2009

VANA ANTON

*
VANA ANTON

Pildi osalised on muidu samad ja samas olekus,
mis eelmises pildis, lisaks ainult
FRAU GRÜNEWALDT ehk MAMMA,
kes on täna oma toast viimaks välja tulnud -
ta armastab väge õhtuti kaua
järjeromaane lugeda, armastusest ja surmast,
Ja Saksmaalt tuli just uus pakk
Ja siis ta ei tule kunagi enne keskhommikut
oma toast välja.
Lisaks veel: RAHVAS MÕISAÕUEL
(tõsi, ainult eemalt, mingid hobusemehed).


Ikka on Veebruar. Ainult järgmine päev.
Ja päike on täna välja tulnud.
Kõigi mõisa korstnate suits on roosakas
ja kuldne.
Aga korstnaid on tõesti palju:
mitte ainult härrastemaja viis korstnat, kõik tossamas,
sest pakane on kõva, kuigi pole enam XIX sajand,
vaid noor XX, millest kõik midagi loodavad
ja keegi ei tea, mis see neile toob, nagu meiegi ei tea,
mis meile toob XXI,
me teame ainult, mis neile tõi nende sajand:
kõik surid, aga enne juhtus veel nii mõndagi.
Näiteks noorpreili, siis enam mitte nii noor,
abiellus pagenduses vaese
ja verinoor
juudi sotsialistiga.
Aga praegu tõuseb kuldne suits veel ka
viinaköögi kõrgest korstnast, piimaköögi,
valitsejamaja, Linnumaja
ja muidugi Triiphoone korstnatest.
Neid on kolm.
Sinnapoole Vana Anton lähebki.
Tal on käes kühvel, väike reha ja korv.
Sinna ta korjab sissesõiduteelt hobusejunne.
See on ka tema töö.
Ta on sündinud
arvatavasti 1840ndatel.
Igatahes tema isa, samuti Anton,
oli veel Freiherr von Grünewaldti isiklik vallasvara.
Aga tema, Vana Anton, on sündimisest saadik vaba mees
ja teenib härraseid vaba mehe truudusega.
Triiphoone klaasid helgivad päikese käes kuldselt
keset hommiku sinist lund.
Ukse pealt lööb soe ja rammus lõhn
Antonile vastu. Wie in Afrika!
oli noorhärra ükskord öelnud.
Anton kordab neid sõnu iga kord hardalt järele.
Ja!
Wie in Afrika!
Triiphoone kivitruubid on kõik kuumaks köetud.
Palmid ja apelsinipuud
on külmade klaaside juurest tahapoole tõstetud.
Anton segab kolletes tuld.
Siis võtab ta oma lühikese kõvera väga terava noa
ja kummardub hüatsintide kohale.
Täna on see päev,
kui ta viib noorele preilile esimesed valged kobarad.
Ta teab, et noor preili
ei vaatagi tema poole, ega nende õite poole.
Et ta käsib need teise tuppa viia.
Sest ta ei või nende lõhna kannatada.
Vana Anton teab,
et see tuletab noorele preilile meelde kevadet
ja seda poissi, kes nüüd õnneks on ära saadetud
ja Antoni tervis on sestsaadik palju parem,
tal on jälle noore mehe jõud, kui ta taimekaste tõstab
valguse kätte. Ja lõikab esimesi spargleid
härraste lauale.
Sest sparglites
on uus kevad
ja tervis
ja paranemine.
Vana Anton teab,
et noor preiligi paraneb ükskord. Unustab.
Vanapreili krahmab hüatsindid ja tuhiseb saali.
Talle ei tee need haiget.
Talle pole kunagi keegi kuulunud,
Nagu Vanale Antonilegi.
Sellepärast armastavad nad mõlemad lilli
ja vihkavad teineteist.
Frau Gürnewaldt, nähes vanapiigat lilledega,
Taganeb oma tuppa, romaani vastu rinda surudes.
Uued Nouvelles de Lausanne’i numbrid on tulnud,
Nädala jagu korraga, nagu ikka.
Ja neis pole seekord midagi naljakat.
Kõigi tubade uksed on kinni.
Ainult hüatsintide lõhn
meenutab siin kedagi.
*

Wednesday, February 18, 2009

Veebruarihommik 1911

*


VEEBRUARIHOMMIK 1911

OSALISED selles pildis ja nende /olek/:
NOOR PREILI GRÜNEWALDT /sees/
VANAPREILI GRÜNEWALDT ehk FRÄULEIN /sees/
(mõlemad eelmainitud sissevõetud järgnevast:)
AEDNIKUPOISS /väljas –
sügisel vaikselt ära saadetud ja läinud teadmata suunas/
HERR GRÜNEWALDT ehk PAPA /väljas –
juba kuu aega tagasi linna sõitnud,
asju ajama/
VANA ANTON /ei käi kunagi kuskil/



Ahjuuste kolin
ei ärata täna noort preili Grünewaldti
(kirdetuul ajab väljas suitsu
mõisa kõigist viiest korstnast
halli taevasse laiali)
sest ta on juba üleval.
Ta pole maganud.
Ta on terve öö kirjutanud Aednikupoisile:
Vergesst mich nicht!
Ärra unnusta mind mitte!
(eesti keelt kirjutab preili kuulmise järgi)
Не забудь про меня!
Ne m’oublie pas!
Seda oli ta katsunud
talle õpetada, aga tema oli ainult naernud,
suvel, öösel, pööningul:
see pole mingi tõsine keel!
Ja preili oli käe talle suu peale pannud.
Tema ilusa suu peale. Suve valgel ööl.
Aga nüüd on Veebruar. Jälle hommik.
Anton kütab ahjusid. Vana Anton.
Papa on linnas (Peterburis).
Uks käib. Vanapreili
läheb söögituppa ja võtab oma lehe,
nagu oleks see värske leht ja nagu ta oleks
Euroopas.
See on nädal aega vana Nouvelles de Lausanne.
Sama mis eile ja üleeile.
Siis kostab tema naer. Sama mis eile.
Ja üleeile.
Tema hull naer.
Sestsaadik kui poiss on ära saadetud.
Vanapreili viskab lehe kohvitassi kõrvale:
Mais ils sont fous!
Die Narre!
Tous les Grünewaldt! Fous furieux!
Сумасшедшие! Боже мой!
Lollakad!
(Ta hääldab seda kumeda l-ga, Anton muheleb
oma ahju ees, teeb kohe tõsise näo jälle pähe:
Mida preilid soovivad?)
Jaa! nad on hullud!
Vanapreili raputab ägedasti oma tanu pitse.
Need on paiguti rebenenud.
Ta on nagu ronk veebruaris, natuke sakris
ja elevil. Hullud!
Mõtlevad, et keegi saab oma noore surma
vaikselt ja ilma skandaalita
(Aednikupoisil läks nägu laiale naerule,
kui ta kõike seda raha nägi. 200 rubla!)
kuhugi minema saata.
Sest alati on majas keegi,
kes teda tagasi ootab.
Ach! Vergesst mich nicht!
Ja ärge viige mind Šveitsi sanatooriumisse!
Ja veebruaris on pööningul nii külm!
Ja pööningu uks on lukus.
Ja väljas on juba valge.
Ja ükskord ta ikkagi tuleb. Ja kõik
tuleb ükskord välja.
Või see, mis kõigest ükskord veel järele jäänud on.
Tükk vana kollast Nouvelles de Lausanne’i
tuleb ükskord kõikide nende tapeetide alt välja.
Ja see nali, mida Fräulein Grünewaldt
igal hommikul naeris
veebruaris 1911.


*

Tuesday, February 17, 2009

Esna 1910


KLAASVERANDA 1910

KLAASVERANDA 1910

Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.
See on umbes aastast 1910.
Esiverandal on veel klaasid.
Kui Freiherr von Grünewaldt
ja tema proua Frau Grünewaldt
ja nende lapsed, preili ja noorhärrad
verandal suvehommikuti frühkosti võtsid,
siis kohv ei jahtunud nii ruttu ära.
Kui pilti natuke sisse zuumida,
siis on selgesti näha see keskmine number 8,
mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,
ja samuti Frau Grünewaldti vari,
kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole
ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.
Isegi veranda klaasid ei kaitsnud
selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest
ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana
nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)
enda tagant viimast korda kinni.
Nagu me kõik ükskord lükkame.
Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.
See ongi nende surm. Aednikupoiss,
keda preili öösiti pööningul salaja magatas.
Muidu see oli üks viks ja korralik poiss.
Ilusa näoga. Hommikuti
tõi ta verandale aiast värskeid lilli
ja see kõva kuulmisega vanapreili
natuke napakaks peetud Fräulein Grünewaldt,
ütles iga kord piinlikult valju hälega,
mis üle suvehommikuse muru vastu kajas:
Ganz schön
!

Monday, February 16, 2009

RETURN TO INNOCENCE

Vanamees ja tüdrukuke
rändavad üle suitsevate luidete
ja läbi maa alla kadunud templi,
kust poolemeelne derviš liiva kõrbesse kannab.
Nad kohtavad ühte nokamütsiga poissi,
kelle armsam on laulusse ära kadunud,
palmipuu läheb öösel põlema,
prints näeb veeallikas oma hinge,
vanamees jõuab oma hauale,
nokamütsiga poiss
leiab salajaselt peolt üles oma kallima,
kes on juuksed maha lõiganud
ja veel ilusam kui siis,
aga väike tüdrukuke
peab ihuüksi suureks kasvama
ja vanaks saama ja ära surema
selles Jumala loodud maailmas,
kus juhtub nii palju
ebatäiuslikke asju.

(BAB’AZIZ 14.02.09 Esna kinos)

kuula juurde:

http://www.youtube.com/watch?v=-JpJjsHgYHA&feature=channel_page

Tuesday, February 10, 2009

Esna

Kinoõhtu Esna (Orrisaare) mõisas 10. jaanuaril 2009. Film: Härra Vig ja nunn.



























Text Color












Followers