Augusti esimene hommik

August tuligi.

Ja nagu alati, mingit salapära endaga tuues,

mingit uut vaikust, tundub vähemalt, mingit uut sära.

Hommik oli nii kastene, et kask allika kohal aina tilkus vette.

Ja nii hele, et päike aina sillerdas nendes

tilgaringides ja allika põhjas ja igal pool.

See lill

ja see teine lill

olid küll natuke väsinud näoga seal allika ääres

sel hommikul.

Kuigi veel vaprad.

Ja siiski, pilk juba pöördub neilt ära.
Nad olid.

Sest juba on uued keeled pingule tõmmatud

vete kohale

ja neil ju peab hakatama mängima

ühtesid uusi viise.

Sest tõesti, kõiki neid ämblikuvõrke

eile ju veel ei olnud?

Sest eile veel polnud August,

see kuninglik kuu oma enese säras.

Ja nüüd ta on tulnud.

Nii vaikne on.
Aga kes?