Suve tulles, viimane sissekanne

Käisin korra Hiiumaal.

Tulikas õiteses, suvi tuleb,

nüüd on juba tulnud.

Läinud varasuvel sealkandis

see igapäevane pildistamine

ja ülespanemine algas.

Las ta siis lõppeda ka sellega.

Aitäh kõigile, kes vaatasid ja rääkisid.

Näeme jälle, mujal, teisiti.

Mis siin on, jääb üles.

Õhtpäike vana reheahju seinal,

heleda valguse varjud.

Ja ööliblikas, kes päeval usub, et keegi teda ei näe.

Ja jälle need maasikaõied tuttavas teeservas.

Ja see tuttav rand ja tuttav meri,
alati natuke isemoodi,
sest kes tema nägu
siis ikka nii täpselt mäletab...

Rand-seahernes seal tuttaval liival.

Ja tuttav pojeng tundmatus rohus.

Tuttav uks,

kust ma üle kümne aasta enam käinud pole.

Ja keegi ei käi.

Ämber liigub tuule käes, põhi auklik.

Aga pannakse kord uus ämber,

tõstetakse kaevust seisnud vesi välja,

värske voolab asemele,

vanast allikast.

Lambad ikka ka...

Polegi neid Rooside lambaid

veel õieti pildile saanud.

Kahtlustavad!

Nagu pilgust näha.

Aga mis maa ja suvi see ikka on

ilma lambata.

Eriti kui nad on veel nii kenasti

mustad ja valged.

Rääk

Uni läks ära, väljas läks valgeks,

läksin õue, tegin paar pilti.

Kell oli neli, päike hakkas tõusma.

Ja mis oli tore, oli see,

et eemal tagumisel põllul

rääksus rääk.

Arvasin juba,

et neid polegi tänavu siin ühtegi,

neid suveöösaatjaid.

Pojeng ja teeroos

Olin nädala Ungaris,

kaamerat sinna kaasa ei võtnud.

Ei viitsi reisil väga pildistada.

Ja eks ta siin olegi juba uus ring.

Jälle pojeng õitseb, läinud kevadel

ma teda juba pildistasin.

Uus ring on ka tore, aga mul on ometi selline tunne,

et igal asjal on oma algus ja oma lõpp.

Aga kohe praegu ma seda veebipäevikut veel ei lõpeta,

sest pole sobivad lõppu.

Kui see tuleb, siis. Ja siis ütlen ka.

Ja roosa teeroos

oli vahepeal oma esimesed õied lahti ajanud.

Egeris oli öö soe ja tähine,

Esnas on jahe ja valge.