Suvelõpupilved

Väga kaunis pühapäev oli.

Väga sügisene. Ja väga suvine.

Vikerkaarega, mis tõusis väljadest

nagu tuleleek.

Ja erisuguste pilvedega,
mis tulid rännates rahehoo ja vikerkaare järel,
vastu õhtut. Soojaks läks ka.


Läksin rattaga väljade vahele vaatama,
mis neil kahe nädalaga muutunud on.
Muutunud oli.
Kus kasvas vili, seisis õlekuhi kõrrepõllul.

Ammuta. Üks kummaline koht mäe peal.

Ammuta aknad ja valgus.

Sookured taevas.

Taevas maa kohal.

Pihlakas Ammuta ristis.

Ja ikk ja jälle need pilved, mis tõusid ja särasid

ja kallasid kaugele tumedat vihma.

Suured vaiksed pilved kõrrepõldude ja metsa kohal.

Ja maa, mis on andnud oma vilja.

Muld ja kõrs.

Ja kraav pärast öösist sadu.

Taevasse vaatamas.

Ja õhtu edenedes need pilved

muutusid troonideks, mägedeks, lumeks

õhtuses kumas.

Või olenditeks tee kohal.

Uks.

See on vana viljakuivati uks.

Sellest ei käida, aga kuivatis kuivatatakse ikka.

Tee on seal täis maha pudenenud teri,

millest taeva linnudki ei hooli enam.

Suvi on nii küps ja nii vaikselt surmavalmis.

Kõike on küllalt.