Terve päeva, kuni pärastlõunani,
ta muudkui asutas tulema välja -


paljalt sellest lubadusest ja ootusest.
viltused pehmed kiired,
juba võõraks jäänud
ebamaine valgus kusagilt udude tagant.
Sambalale, tüvedele.
mis puud muudab tegelasteks.
need pruunid, violetsed, purpursed,
aga kõigepealt pruunid toonid
pidada oma kummalist teispoolsuspidu.
suur silm puude taga vajub uniselt kinni...
Kohe on õhtu ka.
Kunagi jälle...
Kunagi jälle...
No comments:
Post a Comment