Novembri õitsemine

Mitte et see päev oleks olnud palju valgem

kui teised.

Vastupidi, kui vihmahoog Kanamatsi rabale vajus,

oli korraga pime,

nagu lähekski kohe pimedaks

ja enne tuleks öö, kui metsast välja saame.

Aga just sinna pimeduse ja vihma taha

olid peidetud värvid.
Päris harilikud raba värvid, turbasammal.
Aga kes see siis ikka harilikke asju mäletab.

Nad lähevad meelest ära nagu igapäevane leib.

Ja ka need värvid lähevad meelest, kui neid ei näe.

See imelik, äraspidi õitsemine novembri südames.

Novembri õitsemine, ajatu kevad,

elu enda salajased ja kadumatud värvid.

Ja jälle algas laugastel sadu,

ja ilm läks uuesti pimedaks.

Ja vihm peksis raskelt vett,

aga süda oli korraga kerge.

Miski sai mööda.

Miski, mis ei tule tagasi.

Sest mis siis ikka tuleb tagasi.

Päike viskas veel enne looja minekut

paar teiseilmakiirt üle põldude.

Kuu, mis varsti saab täis, juba ootas omas küljes.

Homme on esimene advent.