Suure nädala kolmapäev: tänaõhtused taevad

Päev oli tuuline, hallipoolne,

alles õhtul tõusis taevas kõrgele.

Sinna siis vaatasingi.

Kevade taevas pole enam talve taevas.

Korruseid on rohkem. Ja valgust.

Raudteetammi mööda pääseb juba metsani.
Edasi veel mitte. Metsas alles talv.

Aga lagedal meelitavad päike ja tuul

ikka mätast juba välja.

Metskiuru laulu oli kuulda.

Taevas seegi. Allikas.

Esimene laulurästalaul.

Esimene metsvindilaul kaugelt metsast.

Taevaste valgus kolib korrushaaval kõrgemale.

Öö tuleb. Maa lõhn.

Suure nädala teisipäev: laul lahti!

Linde tuleb nagu paisu tagant.

Eile nägin kuldnokaparve,

täna üks juba vilistas Kareda vahel.

Mõne päeva eest olid esimesed lõod,

täna juba lõõritas tee kohal.

Ja musträstaid korraga kui palju!

(muidu on musträstas rohkem selline omaette olija.)

Kurgede karjetest ma ei räägigi.

Ja hanede kaagutaminegi taevas.

Õhk elab. Äkki ta elabki jälle!

Ja linavästrik jookseb mööda katust,

nagu polekski vahepeal kuskile läinud.

Nojah, ja nemad ka väljas, kus sa pääsed!

Kutsu kuhugi tippimas

(kindlal eesmärgil, ärge arvake...)

...ja kiisugi oma teekonnal korraks küliti visanud.

Oh seda leiget asfalti! Kuiv. Mine või ole.

Aga allikatesse lisandub iga päev vett.
Kareda allikast välja voolav kraav
(end. oja).

Ja vana koolimaja
õpilasvabas põlves,
tühja tee ääres tukkumas.

Eks ole, ja kuhu siis nemadki jäävad,
kui lumi juba seina äärest kaob.
Ninad välja!

Päike sisse.

On seal keegi?
Vaikus.

Aga väljas on kõik nüüd värvilisem.

Isegi pori, taevaga pooleks.

Isegi see vana paks saar mõisa sissesõidu tee ääres

ootakski nagu kedagi. Või vähemalt midagi.

Ja õhtueelsetel vetel on nagu mingi

unistav tumedus.

Uutmoodi peegel.

Ja jõgi, mis vahepeal veel ainult solises,

pahiseb jälle, tundub, et tund-tunnilt valjemini.

Vesi on maa sisse jõudnud.

Ja päris õhtu, millal ta õieti tuleb?

Ikka veel õhetust, hääli, tiibade vihinat...

Ja siis tõuseb täiskuu. Paasapühad on käes.

Vaikse nädala esmaspäev: piisad tududel

Udu ja vihm tänagi hommikul.

Aga pajudel on tibud igatahes väljas.

Paistavad juba kaugele

ja kutsuvad ligi sumpama.

Sumpasin ka:

päris põlvini enam polegi.

Tudude karv on märg.

Või siis suliskuub - kui tibudel.

Ja seal taga allikatel oli täna sõtkaid näha.

Kuulda nende tiibade vilinat.

Palmipuudepühal, pärast vihma

Vihma sadas terve öö.

Nii uus ja elav oli see muusika,

et kohe nagu ei tahtnudki magada.

Sadas veel hommikulgi.

Siis jäi üle.

Teede ääres linnuparved,

ka kuldnokki.

Ta sulab siiski!

Vähemalt nii tundub.

Hommikul oli küll külmetanud. Udu.

Aga päeval näitas kraadiklaas

esimest korda sel aastal

kahekohalist plussi!

+11

Ja õhtul sadas kolinal vihma.

Sulab, kus ta pääseb...

Aga linnud pole jõudnud seda ära oodatagi.

Sookurgi oli kuulda - allikalt,

sest see on ainus lumevaba soo.

Ja lõokesi lendas üle terve päev,

kuigi neilgi pole mujale laskuda

kui teepeenardele.

Ja see tegi ka veel head meelt

eile õhtul, et mõisapargi kodukakk

on ikka talve üle elanud: huikas!

Reis kevadele vastu

Teispäeva hommikul Järvamaalt ära sõites.

Saatjaks lumerebane.

...ja kolmapäeva varahommik

Andrassy tänaval, hotellirõdult.

Emake Duna.

Ja emake kevad. Esimesed mummid.

Kivist lapsuke.

Ja haljad lehekesed sooja päivakese käes.

Ja veel üks emake. Kes teab juba mitmendat kevadet

sel mahajäetud surnuaial.

Raud ja luuderohi.

Läinud hiilgeaeg. Budapest.

Märtsipäikese tõus

Päev ja öö peavad nüüd ühe pikad olema,

või päev juba sutike pikem...

Ja päike tõuseb, nii nagu loojubki,

peale kuut.

Ja ilmakaare poolest peaks see nüüd täpselt ida olema.

Aga selge öö oli nii külm,
et see päikesetõus
peegeldus veelkord allikate jääkirmelt.

Loodetavasti on see viimaseid jääsid sel veel
sel kevadel.

Vägev päike!

See ta oli: külm tuul, kuum päike.

Sulatas, külmetas.

Keskpäeva heledus oli silmipimestav.

Ja õhtul, päikese vajudes (tuul oli ikka külm),
hakkasid saunaräästasse kohe jälle uued kasvama.

Ikka tilk... ja tilk...

Pardid õiendasid allikal, nagu igal õhtul,

ainult päikese loojumise koht

rändab iga õhtuga edasi lääne, nüüd juba loode poole.

Veel mõneks õhtuks purikaid siin katusel.

Aga vesi pole veel tõusma hakanud. Ikka endine.

Ainult jää läinud.

Ja tegelikult oli täna veel tähtis õhtu:

esimene teejoomine tagaverandal.

Kuigi verandatrepil on kõrge hang

ja ega seal seina ääres pingi pealgi

veel teab mis soe polnud.

Aga ikkagi. Päike loojus. Soojendas veel.

Tee oli Pu Ehr,

mis peaks lõhnama nagu vihmajärgne maa.

Näis, kuidas ta ükskord siis lõhnab,

see maa.

Elu allikatel...

...ei piirdugi ainult pardikarja prääksumisega.

On ilmunud ka suuremaid linde.

Nagu igal kevadel: paar laululuiki.

Üldse näib see vastukevadine elu

siia veele ja vee äärde koonduvat:

kitsed ei taha ka enam mujale minna.

Ju on see lumi neidki ära tüüdanud.

Vähemalt saab siin sõra all maad ja vett tunda

ja midagi rohusarnast ka sealt veest.

Ükspäev oli üks kohe keset järve.