Vägev päike!

See ta oli: külm tuul, kuum päike.

Sulatas, külmetas.

Keskpäeva heledus oli silmipimestav.

Ja õhtul, päikese vajudes (tuul oli ikka külm),
hakkasid saunaräästasse kohe jälle uued kasvama.

Ikka tilk... ja tilk...

Pardid õiendasid allikal, nagu igal õhtul,

ainult päikese loojumise koht

rändab iga õhtuga edasi lääne, nüüd juba loode poole.

Veel mõneks õhtuks purikaid siin katusel.

Aga vesi pole veel tõusma hakanud. Ikka endine.

Ainult jää läinud.

Ja tegelikult oli täna veel tähtis õhtu:

esimene teejoomine tagaverandal.

Kuigi verandatrepil on kõrge hang

ja ega seal seina ääres pingi pealgi

veel teab mis soe polnud.

Aga ikkagi. Päike loojus. Soojendas veel.

Tee oli Pu Ehr,

mis peaks lõhnama nagu vihmajärgne maa.

Näis, kuidas ta ükskord siis lõhnab,

see maa.