Suure nädala teisipäev: laul lahti!

Linde tuleb nagu paisu tagant.

Eile nägin kuldnokaparve,

täna üks juba vilistas Kareda vahel.

Mõne päeva eest olid esimesed lõod,

täna juba lõõritas tee kohal.

Ja musträstaid korraga kui palju!

(muidu on musträstas rohkem selline omaette olija.)

Kurgede karjetest ma ei räägigi.

Ja hanede kaagutaminegi taevas.

Õhk elab. Äkki ta elabki jälle!

Ja linavästrik jookseb mööda katust,

nagu polekski vahepeal kuskile läinud.

Nojah, ja nemad ka väljas, kus sa pääsed!

Kutsu kuhugi tippimas

(kindlal eesmärgil, ärge arvake...)

...ja kiisugi oma teekonnal korraks küliti visanud.

Oh seda leiget asfalti! Kuiv. Mine või ole.

Aga allikatesse lisandub iga päev vett.
Kareda allikast välja voolav kraav
(end. oja).

Ja vana koolimaja
õpilasvabas põlves,
tühja tee ääres tukkumas.

Eks ole, ja kuhu siis nemadki jäävad,
kui lumi juba seina äärest kaob.
Ninad välja!

Päike sisse.

On seal keegi?
Vaikus.

Aga väljas on kõik nüüd värvilisem.

Isegi pori, taevaga pooleks.

Isegi see vana paks saar mõisa sissesõidu tee ääres

ootakski nagu kedagi. Või vähemalt midagi.

Ja õhtueelsetel vetel on nagu mingi

unistav tumedus.

Uutmoodi peegel.

Ja jõgi, mis vahepeal veel ainult solises,

pahiseb jälle, tundub, et tund-tunnilt valjemini.

Vesi on maa sisse jõudnud.

Ja päris õhtu, millal ta õieti tuleb?

Ikka veel õhetust, hääli, tiibade vihinat...

Ja siis tõuseb täiskuu. Paasapühad on käes.