Väike-Kareda - Sõrandu - Silmsi

Veel kord Väike-Kareda verandal.

Tulin palaval sooja tuulega päeval enne äikest

rattatiirule Peetri kihelkonna lõunapoolsesse äärde.

Ja astusin V.-Kareda verandalt läbi,

kus lehtede varjud,

hallitus, vetikad

ja päike joonistavad oma mustreid.
Keegi neid ei sega.

Miks see Väike-Kareda mul ikka hinge peal on,
sellest ei jõua täna ka rääkida.
See on pikem jutt. Ajaloost. Terve teooria.
Maal hakkad ju kergesti isemõtlejaks.
Uitad üksi ringi, vaatad, tulevadki mõtted pähe.
Keegi ei keela ega räägi vastu ka.
See siin on valitsejamaja ja veel mingi maja.

Post on tulnud.

Kuulutused on vanad.

Uks on lahti.

Ja aken kinni.

Valitsemaja vana aken.

Selle klaasidel mõisaõu, täna.

Nõgesed ootavad sisselaskmist.
Kuivati uks.

See kuivati on üks stiilsemaid asju,

mis V.-Kareda mõisast järgi on.

Ja eks seegi olnud kellegi koduuks.

Mõneks ajaks.

Kohe ukse eest algasid ääretud Järva väljad.
Aga kolhoosiaeg sai otsa nagu mõisaaegki.

Ainult palju rutem.

Nüüd on selline mõis.

Aga ilma häärberita,

sest maa ei tee enam kedagi nii rikkaks.

Talupojad uskusid, kui mõisnikult maad ostsid,

et saavad ka kord rikasteks.

Aga nad ei teadnud, et maaomand pole midagi väärt

ilma võimuta.

Võim läks mõisalt riigile.

Riik võtab nüüd meilt maksu,

selle eest, et tema maa peal elame.

Riik on rikas, mõis vaene. Mõisa polegi.

Aga need väljad Väike-Kareda ja Sõrandu vahel

on ühed ääretumad Järvas ja vist kogu Eestimaal.

Nagu stepp. Isegi kuusehekk on vahele istutatud.
Kunagi oli selline kampaania, stepivööndist sai alguse,

mullatormide vastu.

Nisu.

Tee Sõrandule.

Sõrandu. Kauplus-söökla.

Ammu enam ei kaubelda ega sööda.

Aga millekski on poe seinaäärne ikka veel hea.

Ootamiseks.

Aga mõni ei taha teiste seltsis oodata.

Tahab olla omaette.
Ka mõni isemõtleja.

Või ei meeldi talle lihtsalt see palav päike

seal seina ääres.

Kahed kardinad. Sisemised ja välimised.

Tühjuse ette riputatud, kasvanud.

Sõrandu peatus. Pihlakas.

Juba näitab värvi natuke.

Silmsi mõis. Mis tast järel. Varemed.

Ja kui varemed on ennast puhastanud kõigest üleliigsest,

siis saavad neist maalilised varemed.

Seniks, kui nad maaga tasa langevad.

Telgi varemed ei ole nii maalilised.

Liiga uued veel.