Wednesday, July 22, 2009

Väike-Kareda suur veranda

Täna jäin siia Orrisaare verandale oma sissekannet tegema
päris pimeda peale. Pidin lambi tooma.
Päev lihtsalt kujunes pikaks.
Käisin Väike-Karedal uurimisretkel.
Miks, see on pikem jutt.
Mõte, et peaks Väike-Karedal käima,
tuli, kui jutustasin päeval Kaiale ja Siimule Orrisaarest.
Siis tuli korraga üks idee. Ajaloost. Et äkki on nii.
Aga see on pikem jutt. Teine päev.
Sest pärast õhtul veel luges Vahur-Paul Põldma
siinsamas verandal oma uut näidendit, esmaabi teemal,
ja see oli huvitav, ja siis veel jõime veini,
mille Rooside Norra tuttavad olid toonud.
Aga nüüd on mul siin teistmoodi külalised.
Tule peale lendavad. Kohe hulgana.

Aga teekond Väike-Karedale algas suurte pilvede alt.
Suur-Kareda.

Järva-Peetri.

Köisi.


Kaer pärast jäjrekordset rammusat sadu.

Tee Väike-Karedale.
Nagu nimigi ütleb, on see kolgas.

Väike-Kareda serv.
Eks ole, sellest puudemütakast saab kohe aru,
et seal peab olema mõis.
Mõisate jälg maastikus on võimas.
See on olnud suur korrastav jõud.
Pärast seda pole midagi võrreldavat olnud.
Ja seal puude sees oligi mõis.
Vähemalt väga suur veranda.
Sest palju muud tast järgi polnud.
Aga nii suurt verandat ma polegi näinud.

Sest ta oli tõesti suur. Trepp tõi väljast sinna üles.

Aga maja veranda küljes oli juba loobunud.

Trepp.


Uks.


Verandaaknad.

Anfilaad.




Siit paistab veel täitsa terve, eks ole.


Kõrvalhooneid. Palju varemeid.

Tagasiteel sõitis minust mööda mingi suur must läikiv elukas.

Korraga taipasin selgesti, kui imelik see on:

need suured kallid autod nii vaesel, mahajäetud, varemetes maal.

Midagi on siin väga viltu.

Aga kes seda parandab.

Kunagi saksad sõitsid ka tõllaga.

Aga neil oli kust kuhu sõita. Mõisast mõisa.

Sest see suur kena auto keeras Peetri kortermajade juurde.

Igaüks kujutab ette, mis on Peetri kortermajad: viletsus.

Aga kuhu neil tõldadel enam sõita on. Viletsusest viletsusse.

Varemetest mööda, sellest, mida enam pole, läbi.

4 comments:

  1. Kummaline, et Väike-Karedat guugeldades juhtub minu kirjeldatud umbes sama emotsiooni peale, läbi mitme postituse, kus inimesed kihutavad mööda sirgeid teid, varemetest mööda, justkui silmaklapid peas, meelen vaid klaas- või kivikuubikud, kuhu selle suure viletsuse eest varju jõuda.

    ReplyDelete
  2. Ja taaskord.
    Kui vaadata sellise laguneva ja vana mõisa pilte (mis on isegi lagunedes väga ilus), siis tekib tahtmine alati midagi sellist päästa. Parandada, nokitseda ja elada seal sees. Et hoida kadunud aega alles.

    ReplyDelete
  3. Jaa, päästa... Selle veranda annaks veel päästa küll. Oleks veranda paljaste müüride ääres keset parki, ilma teiste tubadeta, täitsa lahe. Ainult et seegi oleks suur töö. Ja seal on veel hulk vanu hooneid. Terve varemepark. Ja mõned talud. Palju vana roostes põllumajandustehnikat. Veider, et kunagi palju vaesematel aegadel oli see kõik uhke ja ilus, aga nüüd ei käi meie jõud enam maast üle. Oleme nagu ajutiselt laagris siin veel. Natukeseks, siis edasi.

    ReplyDelete
  4. 1989 aasta suvel olin malevas ja meie rühm elas Väike-Kareda mõisas. Siis oli maja veel päris korras. Hoogsalt lagunev Kalevipoja kolhoos hoidis asju veel kuidagiviisi kontrolli all. Peale veranda on meelde jäänud veel ärklitoad maja otstes ja keerdtrepp , mis sinna viis.
    Ühes esimese korruse toas oli kumera uksega suur sisseehitatud nurgakapp, milles oli peldik. Fuajees seisis vana automaatklaver.

    ReplyDelete

Followers