Hõbedane valgus veel

See on veel fotomälestus eilsest virr-varrist.

Lisaks talgutele ja kinoõhtule

sai vastu võtta Tartu ajalooringi,

kes oma retkelt mööde Eesti- ja Liivimaa piiri

põikasid ka Esna mõisa.

Aga TÜ Eesti ajaloo professor Tiit Rosenberg,

see härra, kes vasakul pildilt välja pildistama kiirustab,

teatas mulle, et on mul üks kord juba ajalooringiga

külas käinud.

Ja kus!

Reigi pastoraadis.

See pidi olema 1986. aastal.

Aga tänane pühapäev oli mahe ja rahulik,

hõbedane valgus mängis vete peal.

Väinjärv.

See on kivikalme vana Mõhkjõe ääres metsas.
I aastatuhandest.
Inimeste luude põrm on puhanud seal
sambla tasaduses kõik need tuhat sügist.

Lodjapuu.

Ja meelespea.
Jõe voolus.
Mind meeles pea.


Paar kõrkjat.

Sügisesed peegeldused jõel.

Põhjarohu lakkamatu viipamine voolus,
lastes voolul endast üle voolata.

Ja sügisene hõbedane valgus siingi.

Üks tore kalameeste purre on seal ka,

värskelt parandatud.

Ja vana veskipais, nüüd lihtsalt kärestik.

Vee laskumine paisult,

vee hääl ja sügisese rohu õrnad värvid.

Langus.

Maani jõudmata.

Veidi aega veel, maa ja taeva vahel,

enne mullale ja mullaks saamist.

Lehed purdel.

Vesi läbi purde.

Purdel istudes.

Ja nii hea, eks ole,

on see jõevee hääl,

muutumatu, kordumatu.

Võimatu tast tüdineda iialgi.

See vulinasse sulav vulin.

Aga lõpuks ikka tõused, lähed ära,

luharajal muda, värvid.
Märkad neid.

Päike.

Sügis.

Õhtupoolikul.